Noorukist täiskasvanuks: doktoritöö uurib Euroopa heaolurežiime sotsiaalsete investeeringute perspektiivist
Anna Broka uuris oma doktoritöös üleminekut noorukieast täiskasvanuikka. Töö tõi esile heaolurežiimide mõju iseseisvumisele, kuid rõhutas ka seda, kuidas noortele suunatud strateegiad üksteist mitmekesistavad ja mõjutavad. Tema uurimistöö analüüsib Lääne- ja Ida-Euroopa maade erinevusi perestruktuurides, haridussüsteemides ning ligipääsus tööturule ja avab seeläbi Euroopa noorte arengutrajektooride mitmekesisuse ning keerukuse.
Doktoritöö põhitulemus on heaolurežiimi tüüpide tuvastamine ja noorte heaolurežiimi mõiste defineerimine. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kaasamine osutus selle piirkonna ebastabiilse tööturu ning haridus- ja sotsiaalkindlustussüsteemi ainulaadse ajaloolise arengu tõttu probleemseks. Raskuste ületamiseks kombineeriti uuringus ideaal- ja reaaltüüpi heaolurežiimi mudeleid: teoreetiliste raamistike ja empiirilise tegelikkuse vahel tekkis uuenduslik sünergia.
Kaheteistkümne ELi riigi võrdlevas analüüsis joonistub välja kuue Kesk- ja Ida-Euroopa riigi jagunemine selgelt eristuvatesse sotsiaalse ning majandusliku heaolurežiimi klastritesse. Eelkõige toob Broka esile kolm erinevat heaolustruktuuri.
• Eesti on näide individualiseeritud noorte heaolu ja võimaluste süsteemist, mida iseloomustavad varajane noorte iseseisvus, universaalsed peretoetused, väiksem hariduslik ebavõrdsus ning kaasav tööturg.
• Läti, Leedu, Horvaatia ja Sloveenia esindavad perekonnakeskset ning kontrollitud režiimi, mille puhul on tagatud üldine juurdepääs haridusele, hõivepoliitika on suunatud noorte aktiveerimisele ja noorte palgavaesus on väike.
• Bulgaaria eristub perekonnakeskse ja piirava režiimina, millele on omane perekondlik sõltuvus, valikulised haridusvõimalused ning piiratud aktiveerimismeetmed, mis ei pruugi toetada oskuste arengut ja tööhõiveprobleemi lahendamist.
Enamikku ELi riike hõlmava juhtumiuuringu tulemused rõhutavad, kui tähtis on eri strateegiate omavaheline kokkusobivus selleks, et noorte haavatavustegurite mõju vähendada, eriti NEET-noorte (noored, kes ei õpi, tööta ega ole väljaõppel) puhul. Broka toob välja kaks strateegiarada, mis vähendavad tõhusalt NEET-noorte osakaalu. Üks neist ühendab sotsiaalkaitse, aktiivse tööturupoliitika ja hariduse, teine aga sotsiaalkaitse, hariduse ja eluasemetoetuse.
Broka rõhutab, et terviklik lähenemine ei tohiks piirduda siirdega koolist tööle, vaid peaks uurima, kuidas haridus-, sotsiaaltöö-, tervishoiu- ja hooldusteenused on omavahel seotud ning võimaldavad toetada ebasoodsas olukorras noori, sealhulgas intellektipuudega isikud. Ta loodab, et tema doktoritöö annab väärtusliku panuse noorte heaolurežiimide mõistmiseks, tuues esile strateegiakombinatsioone, mis kaitsevad noorukeid nende üleminekul täiskasvanuikka ja mis võtavad samas arvesse heaoluteenuste pakkumist mõjutavat piirkondlikku ebavõrdsust.
ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Anna Broka kaitses 25. novembril doktoritööd pealkirjaga "Noorte heaolurežiimid sotsiaalse investeeringu ajastul: kontseptsiooni ja riikidevaheliste erinevuste uurimine Kesk- ja Ida-Euroopa perspektiivist" (""). Tööd juhendas ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli juhtivprofessor Anu Toots, oponentidena esinesid Soome Pensionikeskuse vanemteadur Kati Kuitto ning Oslo Metropolitani Ãœlikooli professor Rune Halvorsen.