ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Esimesena rääkis Aet Kuusik eesti meedia LGBT diskursusest aastatel 1995–2023 ja selle korpusepõhisest kriitilisest stilistikast. Kuusik uuris, kuidas on kasutatud sõnu gei, homo ja homoseksuaal perioodidel 1995–2008 ning 2014–2023. Selgus, et gei seostub rahvusvahelise
inimõiguste diskursusega, homo poliitilist vastandust konstrueerivate või iroonilise keelekasutusega ning homoseksuaal institutsionaalse ja meditsiinilise registriga. Tulemuste põhjal tegi Kuusik järelduse, et kuigi ühiskond on muutunud avatumaks, ei kujutata LGBT-inimesi meediatekstides agentidena, vaid enamasti institutsionaalse reguleerimise objektidena.

Järgmisena esines Laura Vilumets, kes tegi ettekande Ukraina sõjapõgenike diskursuse keelelisest konstrueerimisest Uute Uudiste (UU) vahendatud artiklites. Uuringu materjal pärineb UU Ukraina sõjapõgenike teemalistest artiklitest ja nende peavoolumeediast pärit vastetest perioodil 24.02.2022–24.08.2024. Vilumets avastas, et UU Ukraina põgenike diskursus sarnaneb sellega, kuidas on UU ja peavoolumeedia varem üldist sõjapõgenike
diskursust käsitlenud. Näiteks nimetab UU Ukraina sõjapõgenikke võõrasteks ja odavaks tööjõuks. UU eesmärk on esitada peavoolumeedia infot oma parempopulistlikust vaatenurgast, põimides kokku peavoolumeedia uudiste sisu ja UU autorite tõlgendused.

Kolmas esitlus tutvustas viimase 25 aasta jooksul ilmunud Oma Keele tekste. Kaisa Põltsam rääkis, et esimene Oma Keele number ilmus aastal 2000 ning sellest ajast peale on ajakiri ilmunud kaks korda aastas. Kõige enam on igas numbris autorite ja teemade rohkeid põhiartikleid, kuid avaldatakse ka keelenõuandeid, üliõpilaste ning gümnasistide töid, intervjuusid keeleinimestega, ülevaateid keeleteadlastest ja nende tööst, keeleteemaliste
ürituste kajastusi ning keeleraamatute loendeid. Põltsam tegi üleskutse kutsuda Oma Keel koolidesse külla.

Neljandana esines Helin Puksand, kes rääkis 1. klassi kodulektüürist ja selle keerukusest. Nimelt on 1. klassi õpilaste lugemisoskus väga erinev, mistõttu ei pruugi kõik olla valmis iseseisvalt raamatuid lugema. Seepärast on oluline teada, kas pakutav kodulektüür on õpilaste oskustele
vastav ja pakub lugemisrõõmu. Puksand selgitas, milliseid teoseid 1. klassi õpilastele kodus lugemiseks antakse, ning hindas 20 sagedamini loetud raamatu puhul nende raskusastet, analüüsides lausete pikkust ja pikkade sõnade osakaalu.

Viimase ettekande tegi Katarin Leppik, kes uuris 12. klassi õpilaste metakeeleteadlikkuse väljendamist arutleva kirjandi põhjal. Leppik soovis teada, kuidas õpilased mõtestavad keelt, teksti struktuuri ja suhtluseesmärki oma tekstide põhjal. Selgus, et kõige enam avaldus metatekstuaalne teadlikkus, mis tähendab, et õpilased arutlesid kirjandis struktuuri, koherentsuse ja žanrinormide järgimise üle. Teised metakeeleteadlikkuse valdkonnad (nt
süntaks, sõnavalik, suhtluseesmärk) tulid esile märksa ebaühtlasemalt. Leppiku uuring osutab, et õpilased näevad kirjandit eelkõige eksamitööna ning tõstavad esile hindamisele alluvaid aspekte (nt struktuur, kantseliit) sisulise keelemõtestamise arvelt.

Peale ettekandeid toimus ka kaks töötuba. Esimese viis läbi Riina Reinsalu, kellega vaadati, kuidas avaldub võimu keel parkimistrahvides. Kõigepealt rääkis Reinsalu, kuidas üldse võimusuhted haldussuhtluses avalduvad ning milline on parkimistrahv haldustekstina. Seejärel algas töötoa osa, kus analüüsiti erinevaid parkimistrahve. Teises töötoas tegeleti 9. klassi arutlev-jutustava kirjandi hindamismudeliga ning seda juhtisid Merilin Aruvee ja
Katarin Leppik. Töötoa eesmärk oli tutvustada ja koguda tagasisidet 2027. aastal põhikooli e-eksamiks väljatöötatava hindamismudeli kohta. Aruvee ja Leppik on koostöös HarNoga koostanud analüütilise hindamismudeli. Tekstipäevaks oli neil valmis mudeli kolmas versioon, mille kohta sooviti saada üritusel osalejatelt tagasisidet, et välja töötada lõppversioon.