Doktoritöös uuriti, kuidas kasvatada õpilaste lugemisoskust
Hea lugemisoskus on akadeemilise hariduse omandamise üks alustalasid. Siiski on oskuslikuks lugejaks kujunemise teekond paljudele õpilastele keeruline. Lisaks seisab väljakutsega silmitsi ka õpetaja, kes peab otsustama, kas, millal ja kuidas õpilast toetada, kirjutab Ӱ Ülikooli haridusteaduste instituudis doktoritööd kaitsev Maris Juhkam.
Maris Juhkami doktoritöö tulemustest selgus, et 3. ja 4. klassi õpilaste lugemise kiiruse ja õigsuse tase võib erineda kuni neli korda. “Erineva võimekusega lugejaid märkavad oma klassides ilmselt paljud õpetajad”, tõdeb ka ise eripedagoogina töötav Juhkam, “kuid nii suure kontrasti ilmnemine suunab mõtlema, millised on võimalused tagamaks ühes klassiruumis arendavat õppetegevust kõigile õpilastele”. Probleem on eriti terav just teises kooliastmes (alates 4. klassist), sest siis kasvab õppetekstide maht ja keerukus märkimisväärselt
.
Et nõrgemate lugemistehniliste oskustega õpilasi toetada, peab õpetaja esmalt suutma need õpilased tuvastada. Doktoritöö tulemustest selgus, et õpetajate oskus tuvastada nõrgema lugemistehnilise tasemega õpilasi, võib mõnikord olla ebapiisav. Ebatäpsusi ilmnes ka tugispetsialistide hinnangutes. Kui õpilast aga ei märgata, võib ta jääda õigeaegsest toest ilma. Leitu viitab ka, et õpetajatele ja tugispetsilistidele on vaja usaldusväärseid ja valiidseid lugemisteste, mis hõlbustaksid õpilaste arengu jälgimist ja hindamist.
Lugemise juures olulisim on aga loetu mõistmine, mille üheks eelduseks ongi head lugemistehnilised oskused. Toetamaks nii lugemistehniliste oskuste kui ka loetu mõistmise arengut viidi doktoritöö raames läbi sekkumisuuring, mille fookuses oli lugemisstrateegiate õpetamine 3. klassi õpilastele. Lugemisstrateegiad on lugeja poolt teadlikult valitud ja süsteemselt rakendatud tegevused, mis toetavad loetu mõistmist.
Uuringus selgus, et sekkumisrühma ja kontrollrühma õpilaste teadlikkus lugemisstrateegiatest ning ka lugemistehnilised oskused arenesid sekkumise perioodil võrdväärselt. Siiski selgus Juhkami doktoritöös, et hoolimata lugemisstrateegia-alaste teadmiste võrdväärsest kasvust, toetas teadlikkuse kasv loetu mõistmist ainult sekkumisrühmas, kus loetu mõistmise tase oli pärast sekkumise lõppu oluliselt parem kui kontrollrühmas. Seejuures oli eriti märkimisväärselt kasvanud õpiraskustega õpilaste loetu mõistmise tase. Leitut võib selgitada asjaolu, et lugemisstrateegiate õppimisel on võtmesõnaks sihipärane ja teadlik lugemisstrateegiate kasutamise praktiseerimine. Kui laps vaid teab ja oskab nimetada, mida on kasulik teha enne lugemist (nt mõelda, mida teema kohta juba teatakse, st eelteadmiste aktiveerimine) ja lugemise ajal (nt teha kokkuvõtteid loetust, esitada küsimusi), kuid tegelikult neid teadmisi lugemise ajal ei rakenda, siis on kasutegur vähene või puudub üldse.
Õpilaste akadeemilise edukuse tagamiseks tuleb sihipäraselt toetada õpilaste lugemisoskuse arengut, alustades selle täpsest hindamisest ning jätkates teaduspõhiste sekkumiste rakendamistega. Ka Eesti õpetajatele on nüüd loodud doktoritöös katsetatud teaduspõhine tööriist lugemisstrateegiate õpetamise programmi „Me loeme“ näol. Vaata lisaks: /hik/meloeme
Ӱ Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Maris Juhkam kaitseb doktoritööd „“ („Oskuslikuks lugejaks: ladususest mõistmiseni“) 7. oktoobril. Doktoritöö juhendasid Ӱ Ülikooli professor Piret Soodla ja Jyväskylä Ülikooli professor Mikko Aro. Oponendid olid Wuppertali Ülikooli professor Natalie Förster ja Turu Ülikooli professor Janne Lepola.