Kateryn Rannu: hariduskontekstis on ükskeelsus pigem murede põhjustaja
ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli päeval tunnustasime tänavusi ülikooli silmapaistvaima publikatsiooni, õpiku ja loomingulise projekti laureaate. Parima sotsiaalteaduste-alase artikli kategooria tunnustuse pälvisid Kateryn Rannu, Aleksandra Ljalikova ja Katrin Poom-Valickis artikli Influences on teachers’ attitudes towards languages of learning and teaching: the Estonian experience eest. Tegime artikli ühe autori Kateryn Rannuga juttu ning küsisime nii elu kui ka töö kohta.
Teie töö uuris Eesti vene õppekeelega koolide õpetajate hoiakuid eesti keelde kui õppimis- ja õpetamiskeelde. Mis tulemustest vastu vaatas – millised need hoiakud on?
Uuringu tulemuste põhjal saab öelda, et õpetajate hoiakud peamiste õppekeelte ja eelkõige just eesti keele suhtes on endiselt pigem polariseerunud. Tulemusi saab võrrelda ühe uuringuga (vt Masso ja Kello, 2010), mis valmis enne eestikeelsele õppele üleminekut tähistanud uue õppekava nõude kehtestamist. See viitab sellise polariseerumise suhtelisele püsivusele meie haridussüsteemis.
Hoiakute kujunemine on seotud oluliselt õpetajate koduse keelekeskkonnaga. See tähendab, et positiivsemalt suhtuvad õpetajad sellesse õppe ja õpetamise keelde, mida õpetajad ise koduse suhtluskeelena või õpetamise keelena kasutavad. Ootuspäraselt mängib rolli ka see, et kui õpetaja ise õpetab oma ainet eesti keeles, siis on ta eesti keelele üleminekuga gümnaasiumiastmes ka pigem nõus.
Eesmärk ei peaks olema „kaotada“ venekeelne kool, vaid pigem seda ümber kujundada.
Mis olid uurimuse juures Teie hinnangul kõige ootamatumad tulemused?
Grupi puhul, keda nimetasime enesekindlateks pessimistideks (N=72), üllatas see, et kuigi eesti keeles õpetamiseks vajalikud oskused selles grupis olid õpetajate enda arvates olemas, siis pidas ligi veerand neist oma keeleoskust eesti keeles algtasemel olevaks. Teises keeles õpetamiseks on aga vajalik siiski ka väga heal tasemel keeleoskus lisaks teadmistele ja oskustele lõimitud aine- ja keeleõppest.
Positiivsena toon välja, et õpilase emakeelde suhtuvad õpetajad üldiselt ikkagi hästi. Nad näevad selle rolli õpilase õppimises ja tulevases elus.
Vene keele kui õppekeele osas kujunenud hoiakuid kajastavaid tulemusi tahangi veel täiendavalt uurida, sest nagu ikka, tekitavad saadud tulemused uurijaile enamasti lisaküsimusi.
Mida tuleb sellist uurimust tehes silmas pidada?
Õpetajate õppekeelde kujunenud hoiakute uurimisel on väga tähtis pidada silmas, et uurida tuleb konkreetse kooli keelemaastiku mitmekesisust. Ehk ei saa näiteks uurida ainult hoiakuid eesti keelde, uurida tuleb ka õpilaste või õpetajate peamise emakeele kui õppes kasutatava keele suhtes kujunevaid hoiakuid.
Lisaks, praegusest uuringust jäid välja teised õpitavad keeled koolis, kuid ka need on olulised. Eesti ei saa endale väikeriigina lubada luksust olla ükskeelne. Hoiakute suund ja sisu võib kooliti olenevalt nii õpetajaskonna kui õpilaskonna homogeensusest või heterogeensusest olla väga erinev. Oleks hea, kui koolides saaks sellest rohkem avatult rääkida.
Eestisse on jõudnud suurel hulgal sõjapõgenikke Ukrainast ning tõenäoliselt kasvab põgenike arv lähiajal veelgi. Kuidas võib see mõjutada meie õpetajate kui ka õpilaste suhtumist ja hoiakuid näiteks vene keelde kui õppekeelde?
Ukraina keel on slaavi keel, ühest küljest oleks headel keelekümbluskoolidel nendele õpilastele palju anda. Eriti koolides, kus on hea tasakaal ka õpetajaskonnas ehk on nii eesti keelt kui ka vene või ukraina keelt emakeelena valdavaid õpetajaid. Samas arvan, et sellele küsimusele saaksin vastata pigem läbi uurimistöö, mis hetkel käsil on.
Kui oluliseks peate seda, et meie haridussüsteem liiguks üle täielikult eestikeelsele haridusele ja et kaoksid venekeelsed koolid?
Eesmärk ei peaks olema „kaotada“ venekeelne kool, vaid pigem seda ümber kujundada. Lisaks sellele tuleb arutada õpetajate keelehoiakuid erinevatesse keeltesse Eesti koolides üldisemalt.
Muud keelt kui eesti keelt esimese keelena rääkiv õpetaja peaks tundma meie haridussüsteemis, et tema keelelised ja kultuurilised kompetentsid on vajalikud ja oodatud. Samamoodi tuleb toetada eesti emakeelega õpetajate keeleõpet, kuna nii on lihtsam sageli õpilasega kontakti luua. Ega eestikeelne kool pole kunagi olnud 100% eestikeelne, õppekava näeb ette ja toetab mitme võõrkeele omandamist õppetöös juba põhikoolis. Ma väga loodan, et see kurss ei muutu ega hakata eelistama vaid üht võõrkeelt teistele. Ükskeelsus on mitmetes hariduskontekstides olnud pigem murede põhjustaja, mitte maailmavaate avardaja.