Nüüdismeedia õppekava tekitas huvi filmikunsti vastu
Ederi Ojasoo (43) tuli algselt Ӱ Ülikooli õppimamängundust, kuid jõudis õppetöö käigus Nüüdismeedia erialani ja lõpetas filmiuurijana. Kooli ajal õppis ta suhtuma meediasse palju kriitilisemalt ja tajuma meedia mõju. Praegu tegeleb Ederi muuhulgas ka koolides improfilmi häkatonide korraldamisega.
Tagasivaates: mis olid sinu ootused Nüüdismeedia magistriõppele ja millist kasu lootsid saada?
Ma astusin sinna sisse, seetõttu et aasta enne seda, kui ma läksin Nüüdismeediat õppima, läksin õppima Ӱs õpimänge ning spetsiifilisemalt hariduslike digitaalsete õpimängude loomist. Aga see oli tasuline eriala ja siis tuli koroona. Minu meelest kaugõpe ei paistnud eriti selle õppekava raames väga mõistlik ega arukas, seetõttu avastasin enda jaoks sobilikuma Nüüdismeedia õppekava. Mulle väga meeldis selle õppekava fookus ja võimalus käsitleda õpimänge kui ühte kiiresti arenevat kommunikatsiooni liiki teatud sihtrühmale. Algselt läksingi selle mõttega edasi, et ma uurin sedasama teemat: kuidas teatud info saab edastatud läbi mängude ja rakendatud nende sisse. Mulle kohe tundus, et mängundus oleks justkui varjatud meediakanal, mida me inimestena ei pruugi sageli tajuda. Aga kuna Nüüdismeedia õpingute vältel on õpilastel valida erinevate õppesuundade, minu puhul televisiooni või siis meediauuringute vahel, tegin lõpuks oma magistritöö Regionaalsest filmifondist. Siitsamast leidsin endale ka ühe praktikakoha. Praktika käigus uurisin Regionaalse filmifondi, selle mõju ja muid teemaga seotud küsimusi.
Kas oli varasemalt ka olnud huvi meediauuringute vastu või tekkis huvi just tol momendil?
Läbi erinevate projektide olen ma pidanud tegema ka kommunikatsiooni, ehk et tegelikult olen selle valdkonnaga olnud päris palju seotud, seetõttu ka üsna tuttav.
Mis olid olulised märksõnad ja teemad, mis sulle ka õpingutest on meelde jäänud?
Üks asi, mis mulle on meelde jäänud, on vestlused Urmas Eero Liiviga; kui ma algselt võtsin natukene ka telemooduli aineid, siis mulle väga meeldis, kuidas tema mõtestas lahti meedia ja kommunikatsiooni valdkonna ja kuivõrd kriitiliselt peaksime sellesse igapäevaselt suhtuma.
Seega sain teada, mispärast peaksime kõik meediasse suhtuma palju kriitilisemalt, eriti seda uurides. Näiteks, meediaväljaandeid on ju nii erinevaid ja suur osa neist kannab ka äritegevusest. Et noh, olgu kes iganes videolooja või ajakirjanik – aeg-ajalt tehakse sisu selleks, et seda saaks lihtsamini müüa. Selline idee sünnib ka mõeldes, et meedial on palju mõjuvõimu tarbijaskonna üle, millest võime järeldada, et valiku ja loome protsessid on ka ilmselgelt kõige selle mõju all. Ma ise tegelikult meediat üldse ei tarbi, vähemalt sellisel viisil, nagu minust eeldatavalt arvatakse. Võib-olla ei lähe just seetõttu mulle kommertskanalite sisu ka üldse peale.
Kõik see on pannud mind mõtlema, et tegelikult, kui me tahame muuta meedia sisu ja harida ühiskonda, siis meist igaüks saab sellele kaasa aidata, valides endale sobiva sisuga meediakanaleid ja luues sisu just neile, mitte kusagile mujale. Meediakanali või kommunikatsioonikanali all ma mõtlen seda laialdasemalt, see hõlmab ka sotsiaalmeediat ja teisi; näiteks enda jaoks olen avastanud meeldivaks kommunikatsioonivahendiks teatri. Samamoodi tegelen filmindusega, kuna organiseerin koolides improfilmi häkatone. See on minu meetod selleks, et noored saaksid ise oma mõtteid visualiseerida.
Kuivõrd on BFM-i Nüüdismeedia magistriõpe aidanud kaasa sinu edasisele töökarjäärile?
See on tekitanud minus huvi filmikunsti vastu. Eriti tänu inimestele ja õpetajatele, kellega ma õpingute jooksul kokku sain, sest et see tekitas minus usku mitte ainult selleks, et kasutada filme oma igapäevatöös, vaid ka selleks, et innustada nii ennast kui ka teisi võtma osa filmitegevusest kui kommunikatsioonivahendist ning loomeprotsessist. Nagu ma juba eelnevalt mainisin, et olen filmikunsti hakanud rohkem kasutama ka meetodina oma töös.
Mis on sinu arvates see lünk, mida Nüüdismeedia magistriõpe tänasel tööturul peaks katma?
Mina vaatan seda meediakommunikatsiooni natuke laiemalt kui ajakirjandus, televisioon ja sotsiaalmeedia. Oma huvidest lähtuvalt, nagu näiteks mängundus, lavastus ja teater, oleksin ma tahtnud natuke isegi laiemalt saada aru, kuidas neid kui kommunikatsioonivahendeid akadeemiliselt paremini käsitleda ning mis Eestis selles valdkonnas toimub.
Ehk siis, sinu huviorbiidil ikka pöörlesid mõtted seoses mängundusega.
No see oli algul sellepärast, et ma töötasin keskkonna ja maailma hariduse valdkonnas. Minu eesmärgiks on olnud see, et kuidas teha teatud teemad lastele huvitavaks ehk kuidas seda kommunikatsiooni jagada läbi erinevate meetodite. Sel põhjusel sattusin ma Ӱ Ülikooli, algselt huviga mängunduse kui kommunikatsioonivahendi ja meedia liigi vastu. Aga samas, ma üldse ei kurvasta ega kahetse, et õppisin midagi uut ja huvitavat.
Kas oleksid näiteks soovinud rohkem kutselektorid või ekskursioone Eesti meediamajadesse?
Ma ei tundnud sellest puudust sellepärast, et need inimesed õppisid koos meiega samal kursusel. See tegelikult oligi minu meelest hästi tore. Ja televisioonis käisime ka.
Kas Nüüdismeedia õppekava mitmekesisus on üks selle tugevatest külgedest?
Kindlasti. Ja ta on hea platvorm, et teha kõike, uurida kõike ja vaadata kõike. Kordan ennast: “kindlasti hea!”
Kellele täpsemalt soovitaksid Nüüdismeedia magistriõpet?
Kui sul on huvi meedia ja kommunikatsiooni vastu, aga sa ei ole päris kindel oma suunas või selles, mis päriselt meedias toimub, siis see õppekava annab hea ülevaate asjadest. Läbi Nüüdismeedia õppekava on võimalik, et sa leiadki oma huvi ja võid seda minna arendama tööl või edasistes õpingutes. Edasi saaks minna väga paljudesse valdkondadesse, ta ei piira sinu oskusi ja võimalusi, vaid seab sinu eluteele väga laia valikuvõimaluse. Ja kindlasti avardab silmaringi.
Minule on tulnud praegu kasuks see, kui ma ütlen, et olen lõpetanud BFM-i nüüdismeedia magistratuuri, siis isegi juhul, kui inimesed ei tea, mida see tähendab, nad tihtipeale mõtisklevad: “Ahah, ilmselt ta siis jagab täpsemini selle valdkonna tegemistest”. Ja eks see nii on ka. Niisiis ma arvan, et see on hea programm ja hea nimega asi, mida endaga kaasas kanda. Uhkusega võin öelda: “Ma olen lõpetanud Nüüdismeedia magistrantuuri.”
