ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Austatud ülikoolipere, kolleegid ja sõbrad!

Lugupeetud esmakursuslased – täna olete teie meie tähelepanu fookuses ja meie aktuse peakülalised, keda oleme tulnud tervitama. Tere tulemast ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli!

ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool immatrikuleerib tänavu üle kahe tuhande uue üliõpilase. Mul on suur au teid täna tervitada meie ülikoolipere uute liikmetena. Te olete saanud akadeemilise kogukonna liikmeks ja kannate, ma väga loodan, siitpeale edasi meie ülikooli akadeemilist traditsiooni. 

I will continue in English to address our international students: about 10% of our new students, 200 in total, are international students. It is my honor to welcome you at the beginning of your first year of study at Tallinn University. I hope you will find yourself at home with us, and that we will be able to satisfy your highest academic aspirations.

In one sense Tallinn University is a relatively young university that came to existence in its current shape in 2005. Yet it has long historical roots, as it has emerged as a result of cooperation of more than 10 academic institutions with their distinct histories. In 1919 the Pedagogical Seminary was founded at this very place where our campus is located. That was over a hundred years ago. Yet another constituent part of our university – our academic library – stems from the Oleviste Church Library that was founded in the 16th century, at 1552. And this library had its predecessor and collections coming from the Library of the local Dominican Order. Their library was founded already in the middle of the 13th century. Thus we can talk about the historical roots of Tallinn university that are almost as old as the City of Tallinn – about 700 years.

But let me go back to the current state of affairs. Among our international students, whom we have about 200 this year, we have 39 new students from Ukraine. Tallinn University has condemned Putin’s aggression against Ukraine, and our students have made a remarkable effort in supporting Ukrainians. We continue our attempts of support, and this applies especially to the Ukrainians who are members of our academic community.

As any university, we are a multilingual institution. My welcoming speech today is one example of multilingual practice, thus let me turn back to Estonian. I hope you will soon learn to do the same switch with us.

Head 2022. aasta sisseastujad! Kui ma ise kunagi ise 1. septembril 1986 oma alma materi uksest sisse kõndisin, ei teadnud ma veel, et olin teinud ühe kõige parema sammu oma elus. Ma sain tuttavaks inimestega, kes on siiamaani mu parimad sõbrad.  Ma sain olla akadeemilise kogukonna liige, kellelt mul oli palju õppida. Ma sain üsna ruttu aru, et sellel kogukonnal on oma väärtused, oma käitumiskultuur, oma staatus ja mis kõige tähtsam – oma eriline viis teadmiste saamiseks ja tõe taotlemiseks. 

Sageli öeldakse, et kui oled üliõpilane, on su ülesanne omandada erialaseid teadmisi. Seda muidugi, aga see ei ava ülikoolikogemuse peamist sisu, ning, olgem ausad, neid teadmisi saab tänapäeval ammutada ka mujalt. Kõige olulisem mis minu jaoks ülikoolis juhtus, oli võimalus silmast silma kohtuda inimestega, kes olid teadmiste otsingul. See oli justkui ühine teekond, justkui palverännak, mis ühendab ühte Kirjasõna Vabariigi vennaskonda.

Pean ausalt tunnistama, et algul ei saanud ma sellest elust midagi aru. Ma ei teadnud, mis asi on Kirjasõna Vabariik. Ma ei osanud akadeemiliselt mõelda ega mõistnud midagi teaduse püüdlustest. Ma olin koolis muidugi õppinud teadlaste töö tulemusi, aga polnud kunagi näinud, kuidas neid teadmisi luuakse.

Lisaks inimestele, kes nagu mina, üsnagi segaduses, teadmisi otsisid, olid meie hulgas need, kes olid teadmisi taga ajanud juba aastakümneid – meie õppejõud. Mõni neist tundus millegi olulise lähedal olevat, mõni oli alla andnud ja edastas meile tuimalt kivinenud seisukohti, mille ta väitis meile erialaselt või mõnel muul viisil vajaliku olevat. Mõne ambitsioon tundus naeruväärselt tagasihoidlik. Aga oli neid, kelle maailmamõistmine ja pealehakkamine mind haaras ja innustas. Mul tekkisid akadeemilised eeskujud – inimesed, kes – täna ma oskan seda sõnastada – inspireerisid mind mõtlema.  Mõtlema ausalt, kompromissitult, julgelt, armutult iseenda, oma hoiakute ja harjumuspäraste veendumuste suhtes. Mõtlemise tulemus pidi olema mitte selline, mis mulle meeldiks või armas oleks või mulle niigi omaseid arvamusi kinnistaks, vaid selline, milleni on jõutud rangelt mõtlemise enese teid pidi. Või siis sama rangelt mõnda muud teaduslikku meetodit kasutades. 

Ka teil on akadeemilise kogukonna liikmeks saades võimalik kohtuda inimestega, kes on pühendanud oma elu teadmistele ja tõele, maailma avastamisele akadeemilise tõetaotluse vahenditega!

Kas ma idealiseerin pisut? Mitte grammivõrdki. Ma küll liialdan, aga ainult selle kogemuse ulatuse osas. Kogemus ise oli just nii ülev nagu ma kirjeldan. Lihtsalt kõike muud oli ka: rumalat ja mitte kellelegi vajalikku tuupimist, et eksamist läbi saada; vaba aega; prokrastineerimist (selles olin ma meister); joomist ja tagaajamist; poliitilisi demonstratsioone; väsimust; läbipõlemist; seltskonnarõõmu ja tuge; sõprade ja toakaaslaste jagatud elusid; suuri ja utoopilisi lootusi; närust olmet; maailmamuutusi ja armastust. Seda kõike oli küllaga, aga oli ka see enne kirjeldatud inspiratsiooni: vaimustust mõtlemisest ja selle kaudu avanevast maailmast.

Ma väga loodan, et ka teie saate oma ülikooliaastatest sellise kogemuse. Et te kohtate siin ülikoolilinnakus inimesi, kes teid samamoodi teadmiste ja kompromissitu tõetaotlusega inspireerivad.  Ma loodan, et te leiate nad üles. Tänapäeva poliitiline õhustik ja kultuurilised ideaalid on sellised, et need inimesed ei anna teile väliselt kuidagi märku oma erilisusest: nad ei riietu pidulikult ega rõhuta oma staatust. Nad käituvad nagu nad ei peaks ennast teist kuidagi paremaks ega tähtsamaks. See on austusväärne tagasihoidlikkus, aga ärge laske ennast sellest petta: need on inimesed, kes on ennast pühendanud üritusele, milles ülikooli missioon seisnebki.

Ülikooli missioon on püüe tõe ja teadmiste suunas, mis annaksid meile nii adekvaatse pildi tegelikkuse eri aspektidest, kui tänased uurimistöö vahendid seda vähegi võimaldavad. See eeldab avatud teadmishuvi, eelarvamustevaba ja julget küsimuste seadmist, metoodiliselt korrektset lähenemist, intellektuaalset vaidlust ja tõenduspõhist selgitamist. See on ühelt poolt orienteerumine kõige nõudlikumatele rahvusvahelistele teadusloome normidele, ja teiselt poolt pühendumine inimeste ja ühiskonna jaoks kõige olulisematele teemadele.

Head uued ülikoolipere liikmed! Õppige märkama akadeemilist vaimu ja ärge oma akadeemilist elu maha magage! Ja ärge ka oma muud elu maha magage, integreerige akadeemiline vaimsus oma eluilma osaks!  Siis saate ka oma eluga paremini hakkama, ning saate paremini hakkama ka tuleviku väljakutsetega. Välismaailma väljakutseid meil jagub: populism närib demokraatliku maailmakorralduse alustalasid seestpoolt, autokraatsed režiimid ründavad neid väljastpoolt. Energia- ja finantskriis. Brutaalne vallutussõda Euroopa südames. Kliimakatastroofi lähenemine. Võib küsida, kas see on üldse aeg akadeemilise vaimu edendamiseks. 

Minu seisukoht on, et me vajame akadeemilist lähenemist asjadele rohkem kui varem. Tsiteerin oma head kolleegi rektor Tiit Landi, kes kirjutas, et see maailm, milles me praegu elame, nõuab veelgi suuremat vaimset pingutust, mis tähendab tõhusamat teadust, tulemuslikumat õppetööd, igaühe veelgi suuremat pingutust tõenduspõhise selguse leidmisel. „Me vajame uute väljakutsetega toimetulekuks rohkem, mitte vähem teaduspõhist mõtlemist.“

Head õppeaasta algust kõigile! Vivat academia!