����Ӱ��

Märtsi keskel andis ����Ӱ�� Ülikooli rektor Tiit Land ülikooli nimepäevaaktusel üle tänavused ����Ӱ�� Ülikooli kirjandusauhinna preemiad. Peaauhinna pälvis Mariliin Vassenin luulekogu “Horror vacui” eest. TLÜ Kirjastuse peatoimetaja Heli Allik uuris laureaadilt, et mida täpsemalt tähendab hirm tühjuse ees.

 

Mis on "horror vacui"?

"Horror vacui" tähendab tõlkes hirmu või õudust tühjuse ees. See on kunstitermin, tähistades pindu, mis on üleni kaetud. Samuti on see antiikfilosoofiast pärit  arusaam, mida võib lihtsustatult kokku võtta mõttega, et tühjust (olematust) ei saa olemas olla - "loodus tühja kohta ei salli". Mingis mõttes on see luulekogu nagu uurimus tühjusest ja selle võimalikkusest. Tühjuseid on mitut sorti.

Ka mina lugejana tajun tähenduslikul tasandil kõigepealt surma- ja  haigusetühjust, aga igal uuel lugemisel keerab see tühjus veel mõne enne märkamatuks jäänud tahu ette. Grammatiline kaev, mille kohal kogu keerleb, on meeldivalt põhjatu. Niisugune mitmekihilisus ja tihedus paneb uudishimulikult küsima – seda enam, et tegutsed ise ka kirjanduskriitikuna – kuhu sa paigutaksid ennast Eesti luulemaastikul?

Ei julge kuhugi paigutada. Mõjutanud on mind kindlasti hea Eesti luule... Viiding, Liiv, Soomets, Alver. Aga ka tõlkeluule, näiteks Ain Kaalepi Lorca-tõlked. Luulet loen tegelikult palju ja enamasti teistes keeltes. "Horror vacui" tekste kokku liites avastasin üllatusena, et need sarnanevad Ameerikas 1950.-1960. levinud confessional poetry vooluga, mille esindajad olid näiteks Sylvia Plath ja Anne Sexton. Confessional poetry oli isiklikest asjadest rääkiv luule, mis puudutas tollal tabudeks tembeldatud teemasid nagu seksuaalsus või enesetapp, tehes seda kuidagi väga robustselt, valusalt ja otse. Ometi ei puudunud sel oma kujundikeel ja kohati koguni müütiline kvaliteet, mistõttu ei ole kindlasti tegemist n-ö reality-tv-ga.

Sinu luulet lugedes meenus korduvalt Baudelaire. Su vorm on ebabaudelairelikult napp, kuid sarnane sümbolism (suurtähed, allegooriad, Piibli ja antiikmütoloogia tegelased) ning sarnased teemad (surm, laibavaikus, ussid, vanad naised, vanad kapid ja tiigid) toovad selle prantsuse poeedi kohe meelde. Samuti teatav igavene olevik, mis tekib ühest küljest sagedasest deiktikute kasutamisest, teisalt iteratiivsetest määrsõnadest ja motiividest. Mis valusse puutub, siis mitmed luuletused tundusid olevat otse variatsioonid Baudelaire'i luuletusele "Recueillement". Kas mõtled ise samuti nii või liigun hoopis valesid radu?

Aitäh selle tabava analüüsi eest. Ma ise pole asja tegelikult nii otseselt vaadanud. Aga tõesti, Baudelaire'iga olen palju tegelenud, kirjutasin oma bakalaureusetöö riimist "Kurja lilledes" ja jätkasin Baudelaire'iga magistrantuuris, tõlkimise perspektiivist. Minu tekstide dekadentlikkuse, allegooriate ja sümbolismi juured on ilmselt seal. Luuletus "Horror vacui" on muide otsene töötlus Baudelaire'i "Raipest".

"Raibe" räägib mu meelest ühtlasi kunsti sünnihetkest, muidugi läbi groteskse prisma. Kunst on ju alati uuestisünd ja samas millegi reaalse kadumine selle kodeerimise läbi. "Horror vacui" kirjeldab sama hetke, nii nagu mina seda tänapäeva maailmas kogen. Ja valdav osa tekste on tõepoolest sina-vormis - lisaks muule tühjusele kuvavad need alati ka deiktikute tühjust, kuna deiktikud (mina, siin, praegu) on sõnad, mil iseenesest ei ole tähendust, nad saavad tähenduse ainult konkreetses situatsioonis. Aga kui kõnetajal pole kontakti ei situatsiooni ega kõnetatava "sina"-ga, siis on see tühjus minu meelest õõvastav. Seda tunnet olengi tahtnud edasi anda, seda on meie maailmas palju, taustal tinisemas.

Baudelaire'i "Kurja lilled" oli samuti mõnes mõttes samasugune kontseptuaalne uurimus kurjast, nagu sinu kogu on uurimus tühjustest.

Mind huvitab luulekogu puhul alati kompositsioon ning uued tähendused, mille luuletused tänu oma paiknemisele saavad. Ma arvan, et see huvi pärineb jällegi Baudelaire'iga tegelemise ajast. "Kurja lillede" puhul on räägitud selle luulekogu "salajasest arhitektuurist" ning ka Baudelaire ise rõhutas oma raamatu kompositsiooni tähtsust ja mõtteühtsust. Eks minagi püüdlesin omal tagasihoidlikul moel sama suunas.

Sinu kogu algab sanatooriumitiigiga, mis on “vana sügav ja külm”, ning lõpeb luuletusega “kõike loetut tagasi võttes”. Pealkiri “Horror vacui” kõlab esialgu kõledalt ja pahaendeliselt, kuid lugemise käigus asendub tühjusehirm lootusega. Loodus tõepoolest tühja kohta ei salli. Aitäh!

****

Horror vacui

 Väikesed sõnalaibad mu suus,
ma näen sind karjääri põhjas.

Sõnade vetruv liha,
soe soolakas maitse,
ma rebin neist tükke, hammastega,
käristan kiude,
mälun ja närin.

Tavaliselt koguneb
karjääri põhja alati vesi,
kuid praegu on
juba pikemat aega põud.

Kui ma siit hommikuti mööda kõnnin,
veereb mu astumise alt
väikesi kive
mööda kallakut alla
sinna, kus lebad sina
nagu kägaras hieroglüüf,
�쾱���Ჹ��ä���,
veider ja võõras.

Soe, soolakas liha,
ihuniidid jäävad
hammaste vahele kinni
ja sinna, kus lebad sina,
ei söanda ma vaadata.

Ma ei tea, mis või kes sa vanasti olid,
kuid nüüd ei tekita
ükski su rakk enam muusikat
ja sinu peal ei rooma ühtegi vakla.

Sõnalaibad mu suus,
püdel mass,
süljega segunend sisu.

Ma heidan sulle kiire kõrvalpilgu,
su nahk on kuivanud õhukeseks,
olleski juba pärgament.

Rada kaob puude taha,
ma lähen ja püüan sõnakelmet
purihammastega katki rebida,
hoolikas mitte neelama.

Foto: Tarvo Kaspar Toome