����Ӱ��

Austatud härra president,
Teie ekstsellentsid suursaadikud,
Lugupeetud Senati liikmed,
Head külalised – kolleegid ja sõbrad,
Daamid ja härrad.

Tahaksin täna rääkida teiega akadeemilisusest.

Sellel sõnal on praeguses eestikeelses pruugis vähemalt neli erinevat
tähendust, millest kaks on enamjaolt positiivse, kaks aga justkui
negatiivse alatooniga. Neist viimastest alustaksingi.

Ei ole vist olnud pärast taasiseseisvumist ühtki haridusministrit, kes
mõnel oma tegevuse etapil poleks öelnud midagi sellist, et „Eesti
ülikoolides antav haridus on liiga akadeemiline”. Kuigi seadusesätte
mõttes tähendabki sõna „akadeemiline” just nimelt ülikoolides
antavat haridust ja seega oleks selline väide sisuliselt umbes sama
loogiline kui „ümmargune ruut”, on ütlejad selle fraasiga silmas
pidanud ilmselt elukaugust, tegelemist kõrgemate sfääride, elu mõtte ja
muude igavikuliste probleemidega, kasutanud seda sõna umbes nagu hinnangus
mõne teooria või probleemi kohta, mis on nii-öelda „puhtalt
akadeemiline”, teiste sõnadega ei oma mingit sidet meie igapäevase
tegelikkusega. Muidugi ei söanda keegi kunagi väita, et suuri küsimusi
ei tohikski küsida, kuid ikka peljatakse seda, et akadeemiline maailm
küsib ainult neid.

Teine mõnevõrra kriitilise varjundiga tähendus on sel sõnal siis, kui
kõneleme näiteks joonistusstiilidest. Lennukale ja vabale joonele
vastandub akadeemiliselt kuiv, reeglitest pärsitud, iseenesest täpne, aga
kunstiliselt väheütlev, käsitöine laad. Samuti võidakse öelda mõne
kirjatüki kohta, et tema stiil on akadeemiline, kui ta takerdub
detailidesse, püüab väljendada mõtteid nii piinliku täpsusega, et
hakkabki piinlik, ning on olemas ringkondi, kus head, ladusat stiili
peetaksegi lausa millekski mitteakadeemiliseks, justkui oleks
tõsiteaduslik väärtus võimalik vaid sellisel tekstil, mis on talumatult
igav. Muidugi ei arva keegi, et iga üksikut väidet ei peaks põhjaliku
tõendusmaterjaliga argumenteerima, kuid ikka võib tekkida kartus, et elav
mõte upub argumentide rägasse ära.

Kolmas, nüüd siis juba positiivne tähendus on mingis mõttes lausa
eelmise vastand. See on omadus, mis eristab ülikooliharidust kuitahes
kõrge tasemega kutsekoolis saadavast. Akadeemiline haridus on selline, mis
annab lisaks konkreetsetele ametioskustele kindlasti ka suurema pildi,
laiema arusaamise maailmast, suutlikkuse orienteeruda kiiresti muutuvas
tegelikkuses ilma ülemuse abita. Akadeemiline haridus peaks andma
inimesele ka võime suhteliselt kerge vaevaga omandada uusi ametioskusi,
kui elukaar viib teda tegema tööd, mida talle koolipingis ei õpetatudki.
Kui rakendusliku hariduse puhul peaksime me hindama eelkõige seda, kui
sarnased on oma oskustelt ühe ja sama õppekava lõpetajad, siis
akadeemilise hariduse puhul on oluline see, kui erinevad nad on –
kuivõrd on igaüks neist suutnud arendada saadud teadmised ja mõtteviisid
välja harmoonias just tema kordumatu isiksusega, et panus, mille tema
maailmale anda võib, oleks unikaalne. Teatavas mõttes võime me mu
meelest sellise akadeemilise haridusega inimeste vajadusprotsendi järgi
hinnata ühiskonna arengut: mida vähem on vaja oma peaga mõtlevaid ja
laiema mõistmisvõimega inimesi, seda kurvem on asjade seis, mida rohkem
neist suudab leida ühiskonnas oma koha, seda suurem on tõenäosus, et iga
kodanik end seal hästi tunneb. Muidugi on kõik nõus, et iseseisvat
mõtlemist peaks rohkem olema, kuid ikka häirib kõrvaltvaatajaid vahel ka
hirm selle suure pildi liigse laialivalguvuse ja pealiskaudsuse ees.

Ning neljas eestikeelses pruugis käibiv „akadeemilisuse” tähendus on
see, mis seostub akadeemilise keskkonna, õhustiku, atmosfääriga.
Akadeemilised on sellised olud, kus professor ei kiirusta pärast oma
loengu lõppu kohe koju, kui tal on võimalik osaleda teise professori
korraldatud teadusarutelul, kus üliõpilased on pigem pahased kui
rõõmsad seminari ärajäämise pärast ja kus nad õllekruusi juures ei
räägi filminäitlejate tähtkujumärkidest, oma kogemustest vastassooga
ega sellest, kes eelmise peo lõpuks kõige rohkem oksendas, vaid näiteks
Heisenbergi määramatuspõhimõtte analoogilisusest ühiskondlike
nähtuste mõõtmise probleemidega, Foucault’ võimudiskursuste
rakendatavusest kaasaegse Eesti elu analüüsiks või sellest, kas
religioossel müstikal ja videomängupõhisel eskapismil on rohkem ühiseid
või erinevaid jooni. Ma ei ole kunagi saanud suuremat tunnustust oma
tööle kui siis, kui pidin kord olema pikemalt ülikoolist ära ja
kuulsin, et minu üliõpilased on vahepeal pidanud isekeskis minu seminari
edasi, ilma minuta, ilma hinneteta, ilma punktideta, lihtsalt seetõttu, et
sellised diskussioonid olid kujunenud nende elu oluliseks osaks.

Akadeemiline atmosfäär ongi mu meelest ülikooli arengu üks
võtmeküsimus. Osa sellest moodustavad kahtlemata ülikooli traditsioonid,
ladinakeelsed laulud ja mustad talaarid, ülikooli seinad, tema
raamatukogu, tema koridorides ja kabinettides leviv hõng, aga veel suurema
ja märksa olulisema osa moodustavad suhted inimeste vahel. Neis annab
tooni ühelt poolt kollegiaalsus ja usalduslikkus, teiselt poolt aga
kriitilisus ja nõudlikkus nii enese kui teiste suhtes, ning nad põhinevad
ühisel jagatud arusaamal, et mõlemad poolused on kõigile akadeemilises
õhustikus olijaile tingimata vajalikud. Suudan hästi ette kujutada
olukorda, kus kaks inimest, kes teoreetilistes diskussioonides on
teineteise kõige vihasemad vastased, on eraelus omavahel parimad sõbrad
ja olen ka ise alati otsinud nende inimeste seltsi, kellega on kõige
huvitavam mitte nõus olla. Küll aga ei suuda ma hästi ette kujutada, et
selline suhtumine oleks valdav mõnes muus ühiskondliku tegevuse sfääris
peale akadeemilise. Muidugi ei sea keegi kunagi kahtluse alla arutelude
vajalikkust, kuid ikka kahtlustatakse vahel, kas teod neile lõpuks siiski
järgnemata ei jää.

Kui tahta otsida meid ümbritsevast tegelikkusest akadeemilisusele
vastandit, siis see ei ole mu meelest sugugi mitte pragmaatilisus,
rakenduslikkus ega tootlikkus. See on sõjaväelisus. Ülikoolil ja
sõjaväel on ühiskonnas täita kaks täiesti erinevat funktsiooni ja
seetõttu on nad ka oma sisemiselt loogikalt erinevad. Sõjaväes allub
reamees seersandile, seersant allohvitserile, see omakorda leitnandile ja
nii edasi kuni sõjavägede ülemjuhatajani välja. Ja on väga loomulik,
lausa vältimatu, et käsuliin peab selles süsteemis olema selge, jäik ja
käsk vastuvaidlemist mitte tunnistav. Kui iga reamees hakkaks ka kõige
lugupidamise juures oma seersandi vastu arutlema temalt saadavate käskude
üle, esitama oma variante ja hindama võimalike arengute tõenäosust,
muutuks sõjavägi toimevõimetuks.

Kuid sama toimevõimetuks muutub ülikool, kui seal sellist arutelu ei
toimu. Ehkki ka akadeemilises maailmas on olemas oma auastmed
üliõpilasest emeriitprofessorini, ei ole see keskkond enam akadeemiline,
kui neile antakse sõjaväeline kaal – kui üliõpilane võtab tummalt ja
küsimata omaks, mida talle räägib lektor, samuti nagu lektor suhtub
professori juttu nagu ülaltpoolt ilmutatud tõesse, mis arutamisele ei
kuulu.

Ja sama käib mu meelest ka ülikooli juhtimise kohta. Üks XX sajandi
olulisemaid juhtimisteoreetikuid, Peter Drucker on kirjutanud, et kui
juhtimine XIX sajandil eraldi tegevussfäärina teadvustati, oli armee
ainuke suur organisatsioon, milles juhtimissüsteem juba toimis, ning
seetõttu võeti armee kogemus ka teistes elusfäärides kasutusele –
mitte sellepärast, et see oleks parim eeskuju, vaid sellepärast, et see
oli ainuke. XXI sajandil on see mudel tegelikult vananenud ka toimiva
tootmise jaoks, sest iga asutuse juht lihtsalt peab oletama, et tema
organisatsioonis töötavatest inimestest igaüks teab oma konkreetse
valdkonna kohta rohkem kui tema. Rääkimata siis ülikoolist, mis on
akadeemilisest ideaalist seda kaugemal, mida kindlamalt toimib temas ülalt
alla kulgev käsuliin. Ülikooli siht on luua uut mõistmist. Kui ülikool
tahab seda ülesannet hästi täita, siis peab ta suutma genereerida oma
otsused nii-öelda alt üles ning alati põhinema ühistele ja
ühendavatele väärtustele. Samuti, arvan ma, ei tohiks ei rektor ega
prorektorid ega ka dekaanid ega keegi teine, kes on seotud ülikooli
juhtimise ja asjaajamisega, oma ameti tõttu akadeemilisest elust päris
kõrvale jääda, sest nii võivad nad kaotada kontakti oma keskkonnaga ja
jääda ilma oma sisulisest mandaadist.

Üritades nüüd eelnevat kokku võtta, tahaksingi küsida, kas
akadeemilisuse neljal erineval aspektil on ka mingit ühisosa, mida need
väärtused võiksid esindada. Ma arvan, et on, eriti siis, kui me ei luba
ühelgi neljast mainitud varjundist mõiste tähendusvälja keset omaenda
äärmusse kallutada. Sellisel juhul võiks akadeemilisust käsitada kui
silda, mis ühendab abstraktsed, kelle tahes hetkehuvidest kõrgemad ideed
tegeliku elu ülesannetega. Me peame saama küsida suuri küsimusi ilma
kohustuseta neile väikese loogika kohaselt vastata. Me peame
argumenteerima oma väiteid piisava põhjalikkuse ja rangusega, mis ei
tähenda kohe klaaspärlimängu mängu enese pärast, kui kõrgem siht on
meeles. Me peame olema avatud ja suutma näha laiemat pilti, sest muidu ei
saaks me aru kiiresti meie ümber muutuvast tegelikkusest. Ja me peame seda
tegema suhtudes üksteisesse akadeemilise väärikusega, tänulikult
kriitika eest, mida esitab kolleeg kolleegile ja sõber sõbrale.

Daamid ja härrad, meie ülikool on vaevalt aastane ja ühendab endas oma
erinevate eelkäijate erinevad traditsioonid. Ma loodan, et minu ametiajal
kujuneb neist üks, selle sõna parimas tähenduses akadeemiline keskkond.
Mulle on saanud osaks au olla esimesena valitud ����Ӱ�� Ülikooli
rektoriks ja ka esimesena kanda rektori ametiketti. Olen rõõmus, et selle
keti autorid, noored kunstnikud, on temas ühendanud kaks kujundit, mis mu
meelest peaksid noore ����Ӱ�� Ülikooli väärtusi iseloomustama. Need on
selgroog ja värav. Ma loodan, et akadeemiline väärikus ja sirge selg oma
asja ajamisel ühenduses avatuse ja ja valmisolekuga väljakutseteks
jäävad ����Ӱ�� Ülikooli iseloomustama kogu tema tuleviku vältel ja
luban omalt poolt oma tegevuses neile tugineda.

Tänan tähelepanu eest.


����Ӱ�� Ülikooli rektor Rein Raud