����Ӱ��

„Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli ����Ӱ�� Ülikooli Kunstide Instituudi segakoor juba Istanbuli poole teel... ja seda mitte ainult suve pikendamise eesmärgil. Sõitsime 1. septembril nädalaks Türki, et osaleda koorifestivalil Korofest 2014,“ kirjutavad segakoori lauljad Aleksandra Koel ja Eva Kaarin Viise.

„Taustaks ehk niipalju, et Korofest on festival, mida korraldavad juba kuuendat aastat Istanbuli Boğaziçi ülikooli muusikaklubi liikmed. Festival, mille üheks peaeesmärgiks on luua rahvusvahelisi kultuurisidemeid ning anda võimalus õppida tundma erinevate riikide ja rahvaste muusikat, tõi sel korral kokku eri liiki koore kaheksast riigist, milleks olid Eesti, Saksamaa, Ukraina, Šveits, Poola, Bulgaaria, Iraan ja loomulikult Türgi.   

Enne sõitu oli lauljate seas ärevust-elevust palju. Pole ka imestada - keda oli ees ootamas esimene lennukisõit, keda esimene koorireis või kultuurišokk, mida jääb meenutama elu esimene võõrriigi tempel passis. Kohale jõudes sai kiirelt selgeks, et muretsemiseks pole vähimatki põhjust. Küllap jääb kõigile kooriliikmetele meelde Türgi, kui äärmiselt vastutulelik ja soe paik, seda nii õhutemperatuurilt kui inimeste suhtumiselt.

Hoitud linnaloomad

Märkimist väärivad festivalirahva kõrval ka ülikoolilinnaku tänavatel elavad koerad ja kassid, keda oli meeletult palju. On muljetavaldav, kui puhtad ning terved kõik loomad olid, eriti arvestades nende rohkust. “Loomad meeldivad Istanbuli tudengitele. Me toidame ja mängime nendega pauside ajal, kuid neile on organiseeritud ka regulaarselt toimivad söögikohad erinevates kampuse osades,” sõnas Ali, üks kohalikest koorilauljatest.

Eriliselt armsaks said meile me kohalikud noored giidid, kes ei lasknud meil hetkekski tunda end üksi jäetuna või segadusse sattununa. Lisaks festivalialal suuna kätte näitamisele ning kõigi jooksvate probleemide lahendamisele, olid nad lahkelt valmis vabadel hetkedel meile ka linnaekskursioone tegema ning parimaid kohvikuid, shoping’u- ja peopaiku tutvustama.

Eelkõige veetsime oma aega siiski lauldes. Andsime festivali raames kaks kontserti ning viisime eesti muusika ka Istanbuli tänavatele. Toimusid ka mitmed ühisseminarid ja töötoad, mille käigus saime töötada väga erinevate dirigentidega nii Prantsusmaalt, Saksamaalt kui Türgist. Põnevust lisas asjaolu, et kõik õpitavad lood pärinesid erinevatest keele- ja kultuuriruumidest. Festival lõppes suure ühiskontserdiga, kus kõik õpitu publikule ning üksteisele ette kanti. Eesti muusikat ja kultuuri tõid festivalikülastajatele lähemale meie dirigendid Merike Aarma ja Raul Talmar, kes kõnelesid Veljo Tormise loomingust ja eesti rahva laulupeotraditsioonist. Väljaspool kohustuslikku kava vahetasime kohalike tudengitega Saaremaa valsi ja türgi tantsude traditsioone, rääkimata üksteisele oma emakeele õpetamisest.

Häid koorilauljaid mahub bussi palju…

Reisilt ei puudunud ka ootamatud lustakad vahejuhtumid, mida hea tüki aja pärast muigega meenutada. Näiteks, kerge on ette kujutada imestust kahekümne päikeselõõsas bussi ootava muusiku näol, kui tuleb välja, et tellitud sõiduvahend kohe kindlasti sellise hulga inimeste mahutamiseks loodud ei ole. Kedagi maha jätta aga ka ei saa, sest on vaja sõita kontserdipaika esinema. Eks ütleb ju vanarahvatarkuski, et häid koorilauljaid mahub palju ühte mikrobussi (või käis see nüüd hoopis lambalauda kohta?)... Bussiistmed ja vahekäigud said kenasti lauljaid täis laotud ning kontserdil kõlas koor õnnelikult täies koosseisus.

Nüüd jäävad koorilauljad mõneks ajaks kodumaale järgmiseks kultuurivahetuseks harjutama. Erinevatelt kooridelt ning nende dirigentidelt näpatud uued trikid ja palad tuleb selgeks teha, et seejärel juba järgmisel reisil nii endisi kui uusi tuttavaid üllatada ja taas üks internatsionaalne ühislaulmine sooritada.“