ÌìÃÀÓ°ÊÓ

2015. a novembris võttis HIKiga ühendust Carl Shan. Ameerika Ühendriikidest pärit noormees oli juba mitmendat kuud koos sõpradega ümber maailma reisinud ja erinevate riikide haridussüsteemidega tutvunud. Nüüd soovis ta kuulda HIKi tööst ja rollist Eesti haridusmaastikul. HIKi arendusspetsialist Maarja uuris, mis täpsemalt tõi Carli Eestisse ning mida ta on oma reisi jooksul õppinud on - Carl nimelt otsustas luua endale ise magistrikraadi ning reis maailma erinevatesse koolidesse ja haridusvaldkonnaga tegelevatesse asutustesse oli osa enda poolt kujundatud õpingutest.

Järgnevalt avaldame intervjuu lühiversiooni eesti keeles. Täispikk versioon inglise keeles on kättesaadav . Vaata lisaks ka Carli i ja i ning reisi .

M: Külastasid HIKi 13. novembril. Mis tõi sind siia? Kas räägiksid meile natuke oma taustast?

C: Õppisin USAs UC Berkeley's statistikat ja vabal ajal olin mentoriks õpilastele kohalikus algkoolis, kus mitmed õpilased on pärit madala sissetulekuga perekondadest. Erinevus nende õpilaste võimaluste ja minul olnud võimaluste vahel sundis mind mõtlema sügavamalt ebavõrdsuse teemal hariduses. Otsustasin, et soovin oma karjääri pärast ülikooli lõpetamist siduda K12 (1.-12. klass - toim.) haridusega.

Pärast ülikooli töötasin ühes haridusliku tarkvaraga tegelevas idufirmas San Franciscos ja seejärel Chicagos (loe lähemalt siit) ning seejärel asusin õppima tehisintellekti valdkonnas, kuid otsustasin, et see pole minu jaoks. Sõprade abiga lõime endale magistrikraadi "Self-Guided Masters in Education" - valisime raamatud, mida tahtsime lugeda, teemad, mida uurida, ja hakkasime õppima.

Selle kraadi osana külastasin riike nagu Soome, Eesti, Saksamaa ja Suurbritannia. Külastasin nendes riikides erinevaid koole ning õppisin haridussüsteemi eripärade kohta. See reis tõi mind ka HIKi, et uurida, mis siin tehakse.

M: See programm kõlab fantastiliselt! Kui võib küsida, siis kuidas sa seda rahastad? Ja miks otsustasid selle ise luua ning mitte astuda ülikooli?

C: Kuna olin enne isejuhitud programmi alustamist paar aastat töötanud, siis oli mul piisavalt sääste, et end sel perioodil ära elatada. Peale selle kirjutasin raamatu, mis toob iga kuu mulle lisasissetulekut.

Põhjus, miks valisin aga enda haridustee sellisel kujul ülikooli astumise asemel, on keerulisem. Arvan, et isejuhitud programmil on mitu eelist: saan oma õpingud kujundada täpselt oma huvide järgi, lisaks on mul paindlik elustiil, mis lubab mul teha erinevaid projekte selle magistrikraadi osana.

Samas on aga kindlasti ka tugevaid argumente, miks teha sellised õpingud traditsioonilises ülikoolis. Näiteks saab ülikoolist ametlikult tunnustatud kraadi ja sellel on ühiskonnas teatud väärtus. Kindlasti on ülikooli eelis ka mitmete valdkondlike võrgustike ja kogukondade olemasolu - leiad kiiremini endale olulisi kontakte.

Võib-olla tuleks aga hoopis küsida, kas need eelised on väärt oma hinda? Kas on võimalik neist osa saada mitte olles ülikooli nimekirjas? Usun küll. Arvan, et kui olen oma tööle pühendunud, siiras ja entusiastlik, siis inimesed vastavad positiivselt. Ja kuigi see on tõsi, et ma ei saa ametlikku "kraadi" oma töö eest, siis usun, et minu isiklik lugu ja teekond näitavad minu võimekust ja kirge palju enam kui mingi paber, mis näitab, millise ülikooli ma lõpetasin.

M: Kuidas lõid programmi õppekava? Kas jälgid kindlaid põhimõtteid või struktuuri? Kas tegid enne selle kokkupanemist põhjalikku uurimistööd või pigem järgisid oma "kõhutunnet"?

C: Kuna tegu oli isikliku projektiga, siis panime õppekava kokku selle järgi, mida tahtsime õppida. Alustasime küsimustest, mis meid huvitasid ja lasime nendel juhtida meie konkreetsemaid uuringuid hariduses. Alguses sõnastasime eesmärgi umbes nii, et "proovin lihtsalt haridusest ülevaate saada," kuid üsna varsti sai selgeks, et see on liiga lai, sest "hariduse" kohta on nii palju materjale. Raske oli prioritiseerida ning aru saada, mida hinnata ilma konkreetsema küsimuse või eesmärgita.

Niisiis otsustasime püstitada kolm eesmärki oma magistrikraadi jaoks: esiteks, informeerida end praegustest ja ajaloolistest haridusprobleemidest USAs ja maailmas; teiseks tahtsime uurida hariduses töötamise praktilisi aspekte - näiteks mida peab tegema, et saada õpetajaks; kolmandaks otsisime tõendid ja uurimusi selle kohta, mis hariduses ja õpetamises "toimib". Just see viimane eesmärk ajendas meid reisima erinevatesse maadesse nagu Soome ja Eesti, et aru saada, mida nad on proovinud on ja milles edukad olnud.

On oluline mainida, et kuna oleme pärit Ameerika Ühendriikidest, siis üsna palju meie fookusest on sellel, et õppida paremini tundma USA haridussüsteemi ja kuidas sinna panustada.

M: Milliseid materjale olete oma õppeprogrammi jaoks kasutanud? Kas on midagi, mis on sind eriliselt mõjutanud?

C: Isejuhitav magister kombineeris erinevaid ressursse, sh. raamatuid, dokumentaalfilme, külaskäike koolidesse ja praktilisi kogemusi, töötades vabatahtlikuna koolis. (Nimekiri materjalidest on leitav  - toim.)

Üks peamisi asju, mis on meid mõjutanud: leidsime, et sotsiaalset edasiminekut kitsendab see, kui ei ole piisavalt "tõhusaid" inimesi, kes viivad ellu sotsiaalselt mõjukaid projekte, mis neid motiveerivad.

See tuli ikka ja jälle esile - Silicon Valley's, kus talentide leidmine on üks kõige olulisemaid ja raskemaid ülesandeid ning kus firmad võistlevad nende pärast; akadeemiliste uuringute puhul, kus tundub olevat rohkelt paljulubavaid ideid, kuid mitte piisavalt inimesi, kes neid ellu viivad ja testivad; ja mittetulundusmaailmas, kus organisatsioonid nagu GIveWell on välja tulnud heade ideedega ning kutsunud inimesi appi neid ellu viima, kuid edutult.

Selle kitsaskoha lahendamine on motiveerinud ka meie uuringuid haridusvaldkonnas.

M: Mida olete erinevate maade külastamisel õppinud, ja mida täpsemalt Eestis?

C: Eestis olles kohtusin HIKi juhi Pille Slabinaga. Meil oli tore vestlus ning käisime koos ka Eesti rahvusvahelises koolis (ISE). ISEs nägin, kuidas õpetaja asemel võivad oma tööd hinnata õpilased ise ning alati ei pea kasutama traditsioonilisi teste. HIKis nägin, kuidas klassiruumis olevad lauad ja toolid olid ratastel, mis lubab õpilastel hõlbsalt end ümber organiseerida. Kuna meie füüsiline keskkond mõjutab meie kogemusi, siis pani see mind mõtlema, kuidas üks väike mööblivalikul tehtud otsus võib mõjutada oluliselt klassi kultuuri, loovust ja spontaansust. Veel kuulsin ISEs kaua aega töötanud õpetajalt, kui oluline on see, milliseid inimesi kooli tööle võetakse juba algusest - need inimesed loovad kooli kultuuri ja väärtused. Silicon Valley idufirmade juhid räägivad täpselt sama, seega oli väga huvitav kuulda sama tõde hariduskontekstis.

M: Kas saaksid meile rääkida ka oma projektist, mida teed oma kursuse osana? Mis on sinu unistus?

C: Mina ja mu sõbrad töötame paari suure projekti kallal. Kandideerime rahastusele, et luua oma kooli USAs läbi XQ SuperSchool Competiton'i. See rahastus finantseeriks viit meeskonda, andes igaühele 10 millionit dollarit, et luua innovatiiliselt disainitud, uudse missiooni ja visiooniga keskkooli prototüüp. Samuti oleme hetkel kirjutamas oma "magistritööd", kuhu loodame kokku tuua kõik õpitu. Jagame seda ka avalikkusega.

Meie unistus on inspireerida õpilasi olema iseseisvalt uudishimulikud, autodidaktid ja motiveeritud lahendama olulisi globaalprobleeme. Maailmal on alati vaja efektiivsemaid heasoovlikke inimesi ning haridus on imeline süsteem, mille läbi anda neile see võimalus panustada maailma.