ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Lemmik mälestus seoses tööga, kolleegidega?

Minu töö on alati olnud kombinatsioon laborikatsetest, kirjatööst ning proovide kogumisest välitööde käigus. Nii on ka eritüübilisi värvikaid juhtumusi 20 aastaga kogunenud tohutul hulgal. Laborikeskkonnas on paratamatult inimeste vahelist vahetut suhtlust rohkem, tuleb ette sekeldusi laboriaparatuuriga ning mitmeid muidki üllatusi. Olen jäänud lumetormi tõttu ööseks ülikooli lõksu, pidanud mitmel korral tundide viisi laborist väljasaamist ootama, sest vahepeal oli üllatuslikult koridori põrandaid lakitud, olen pidanud laborist välja juhatama sinna tunginud hulkuvat koera. Kord ei olnud võimalik labori ust avada ning kõik arvasid, et lukk lihtsalt ei toimi – pärast aga selgus, et ventilatsioon oli rivist välja läinud ning ruumis nii tugeva ülerõhu tekitanud, et ust lihtsalt ei jõudnud lahti tõmmata. Olen näinud Mare, Astra, Nova ja Vita õppehoonete valmimist ning osalenud nende avamisüritustel. Astra maja suurejooneline avamispidu 2012. aastal on neist küll kõige eredamalt meeles. Samasse aastasse jäi ka väga vastutusrikas tegevus, kus pidin korraldama poole miljoni euro mahus hankeid, et vastavatud laborid teadusaparatuuriga sisustada. Töö raames sai 2018. aastal käidud uurimistööks vajalikku materjali kogumas Jaapanis, Hokkaido saarel. See oli logistiliselt keeruline ettevõtmine, sest proove tuli koguda ranniku erinevatest piirkondadest ja nii tuli kogu saarele piki rannikut tiir peale teha. Hokkaido saar on aga ligi kaks korda suurem kui Eesti ning seetõttu võttis kogu ekspeditsioon omajagu aega.

Kuidas on valdkond aja jooksul muutunud? Kuidas oled ise selle aja jooksul teadlasena muutunud?

Valdkond iseenesest ei olegi palju muutunud. Minu uurimisvaldkonnaga seotud keemia haru fundamentaalsed printsiibid on olnud paigas juba enam kui 50 aastat. See on väga tänuväärne, sest suhteliselt kuluka eksperimentaaltöö käigus saadud teadustulemused on kasutatavad aastakümnete jooksul, neid tsiteeritakse ikka ja jälle ning neid võib vaadelda kui investeeringut kaugemasse tulevikku. Tõsi, tänapäevased mõõteseadmed on suurema täpsusega, protsessid paremini automatiseeritavad ning kasutajamugavus suurem. See kõik on aga üsna kosmeetiline võrreldes sellega, mis toimus möödunud
sajandi viimasel aastakümnel seoses arvutitehnika kiire arenguga. Arvan, et järgmisi suuremaid muutusi valdkonnas näeme 10…15 aasta pärast, siis kui tehisintellekt tõsisemalt pead tõstma hakkab. See puudutab ilmselt kõiki eksperimentaalandmete kogumisel põhinevaid teadussuundi. Nendes valdkondades ei ole teadusartiklitel siis enam tänapäevases mõttes relevantsust. Ilmselt tekib midagi teadlaste tehisintellekti platvormi laadset, millesse iga teadlane vahetult panustada saab ja selle eest ka äramärkimist leiab. Teadlasel tuleb käia ajaga kaasas. Seejuures on suur oht muutuda pinnapealsemaks ning selle vältimiseks olen 20 aastaga õppinud ütlema „ei“.

Millistest kogemustest oled kõige enam õppinud?

Arvan, et iga kogemus on õpetlik ja alati on kõigest midagi õppida. Kõige olulisem on õppida tunnetama tulevikku – seda muidugi mineviku kogemuste baasil. Ãœlikool on olnud suurepärane keskkond selle oskuse arendamiseks. Mõnikord ei saa asjade kulgu soovitud suunas juhtida ja ka see on oluline nüanss, millega lihtsalt peab leppima. Eriti väärtuslikuks pean, et mul on olnud võimalik koos töötada paljudest erinevatest kultuurisfäärides pärit inimestega. See kogemus on olnud mitmekülgselt rikastav. Olen õppinud, et aeg tuleb alati enese kasuks käima panna. Seda on meil piiratud kogus kasutada ning seetõttu võiks seda katsuda kordistada. Ma arvan, et teaduslikus plaanis on see mul isegi teatud määral õnnestunud – kohe selgitan, mil viisil. Ãœks maailma pikimaid hetkel käimasolevaid laborieksperimente on Queenslandi Ãœlikoolis 1927. aastal alustatud katse, mille raames lehtrile asetatud pigitükk valgub selle all olevasse anumasse. Pigi on toatemperatuuril väga viskoosne (ligi 230 miljardit korda viskoossem kui vesi) ning 98 aasta jooksul on sellesse anumasse langenud vaid üheksa pigitilka. Meie ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis pigi uurimisega ei tegele ja uurime hoopiski suuri polümeerseid sahhariide. Nendele ainetele on omane iseeneslik lagunemine, kuid see toimub väga aeglaselt ja igapäevaelus me seda ei märka. Kümne aasta eest tuli mul mõte see lagunemine detailsema vaatluse alla võtta. Nii mõõdamegi iga 5 aasta tagant nende ainete molekulide mõõtmeid ning registreerime tulemused. See on ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli pikim pidevalt toimuv laborieksperiment, mille kokkuvõtted loodame tulevikus ka mõnes mainekas teadusajakirjas avaldada.

Lisaks teadusele – kas sul on ka mõni hobi või tegevus, mis keha ja vaimu virgutab?

Mulle meeldib looduses viibida, matkata ja uusi kohti avastada. Võimalusel üritan ikka jalgsi liikuda – nii saab sageli läbitud päris märkimisväärseid vahemaid. Hobi korras tegelen haruldaste ja ebaharilike taimede avamaal kasvatamisega ning katsetan liikidega, mis Eesti kliimatsoonis kirjanduse andmetel üldse kasvada ei tohikski. Muuhulgas olen viljelenud ka meil vähelevinud köögivilju, sealhulgas jakoonijuurt, magusat jõgiputke, harilikku ženšenni, söödavat lõikheina ja vesikastanit. Lisaks kollektsioneerin maitseelamusi eksootilisi vilju degusteerides – sadade seni järgiproovitute seas on minu vaieldamatu lemmik mangostan.

Eesti Raamat 500 raames, palun soovita kolleegile üht head eestikeelset raamatut. Miks just see raamat?

Selle soovituse andmiseks tuleb läbi viia eksperiment. Kodukontoris olles sirutada käsi vasakule, haarata riiulist esimene ettejuhtuv raamat ja ongi hea soovitus olemas. Hea soovitus seetõttu, et halbu raamatuid ju selles riiulis ei olegi. „400 Eesti Seent“ (Kuulo Kalamees ja Vello Liiv), välja antud aastal 2005, seega täpselt 20 aastat vana ja sobib hästi formaati. Asjalik abiline nii kodus kui metsarajal.