ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Eesti 100. aastapäevaga seotud mõtisklustes ja kõnedes oleme ikka ja jälle kinnitanud, et meie kui riigi püsimajäämise ja edu pant on eestlaste hariduse ja teaduse usk, sõnab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli teadusprorektor Katrin Niglas. Ometi ei ole ka meie puutumata tõejärgse ühiskonna muret tekitavatest suundumustest. Käsikäes PISA testi rõõmustavate tulemustega on üha enam kõneainet pakkumas ebateaduse, valedega manipuleeriva poliitika ning tõenduspõhisusest mitte lugu pidava kommunikatsiooni vohamine. 13 Usul sh ebausul on tugev jõud – vaevalt et oskame seletada, miks arv 13 loetakse õnnetust põhjustavaks, kuid sellest uskumusest tulenevalt on maailmas levinud praktika, et kõrghoonetest puudub 13. korrus, lennujaamades ei ole väravat nr 13 või lennukites 13. istmerida. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolil on täitumas 13 tegusat aastat, mille puhul on paslik ühiselt arutada usku ja usutavust puudutavatel teemadel. 13-le aastale kohaselt astuvad 16. märtsil ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli Päeval 13-minutiks valgusvihku 13 inspireerivat teadlast ja lektorit, kel igal ühel oma vaatenurk ja seisukohad. Kas? Kas suudame eristada tõde jamast? Kas teame, kuidas uskumused meie võimeid mõjutavad? Kas usk teadusesse peab käima käsikäes usuga ainuõigetesse vastustesse? … ja miks üleüldse peaksime uskuma teadust ja teadlasi? Mõtiskledes selle üle, mis teeb teaduse usaldust väärivaks ja usutavaks, tulevad esimese (ja tugevast emotsioonist kantud) mälupildina silme ette kaadrid India matemaatiku Srinivasa Ramanujani elu põhjal vändatud filmist – Mees, kes teadis lõpmatust, 2015. Ramanujan oli autodidakt, kes paistis juba lapsepõlves silma erakordse andekusega, kuid teadlasena aktsepteeriti teda alles siis, kui ta oma mentori professor Hardy toel oli omandanud oskuse oma geniaalseid ideid teaduslikku meetodit rakendades tõestada. Nende enam kui 100 aastat tagasi toimunud sündmuste ekraniseering aitab mõista, kuidas teadlaskond eraldab terad sõkaldest. Tõsi, tänases teadusmaailmas on uuritavate probleemide ja küsimuste ring väga mitmekesine ning teaduslik meetod ei hõlma kaugeltki mitte ainult teoreemide või hüpoteeside formaalset tõestamist, kuid tõenduspõhisus on jätkuvalt see mõõdupuu, mille järgi teadlased uute teadustulemuste usutavust hindavad. Ei Kuid kas sellest piisab, et teadus ja teadlased oleksid usutavad ka neile, kes ise teadusega ei tegele? Paraku on vastus siinkohal kindel ei. Olukorras, kus informatsioon ja selle levitamine muutunud kõigile lihtsasti kättesaadavaks ning arvamusvabadus kui väärtus on kallutamas tõe kaanoneid, jääb teadus (mis põhimõtteliselt ei saa nüüd ja ühekorraga anda kõiki vastuseid ja absoluutse kindlusega toimivaid lahendusi) kaotajaks, kui me teadlastena ei pööra oluliselt enam tähelepanu kommunikatsioonile. Eelmisel aastal pressisõbraks valitud Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere on siinkohal mõjukaks eestkõnelejaks. Tema mõtteid kokku võttes tõdeme, et tõendite ja faktide lauale lajatamise asemel on inimeste kõnetamiseks vaja enamat: tunnustada eri perspektiive ning väärtusi, lahti seletada faktide tagapõhi, selgitada protsessi, mõtestada faktide tähendust arusaadavas keeles ja kontekstis rikastades faktipõhist lähenemist inimliku empaatiaga. Millal? Empaatiat inimeste ja ühiskonna valupunktide suhtes tuleb lisada mitte ainult valmis teadustulemuste kommunikeerimise faasis, vaid ka siis, kui me teadlastena otsustame, milliseid eesmärke me oma teadustööle seame ja milliseid küsimusi püstitame. Peame selgelt näitama, et teadus on valmis tulema alla elevandiluust tornist ja otsima lahendusid inimeste ja ühiskonna ees seisvatele keerukatele probleemidele. Ãœks hea näide on siin Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ãœhiskeskuses läbiviidav teadustöö; vt täpsemalt . Loomulikult ei saa olla teaduse arengut ilma baasteaduse või tänastest raamidest julgelt välja astuva uudishimuteaduseta, kuid uue tasakaalupunkti leidmine on võtmeks usutavuse suurendamisel. Ja veel – ega me teadlastena üksi ei pruugigi selles kõige paremat tulemust saavutada – eksperimenteerimine teaduse ja kunstide või mõne muu eluvaldkonna esindajate ühisesse meeskonda lõimimisega on juba näidanud teadusele elu ja emotsiooni lisamise potentsiaali. 100% Usalduse säilimiseks või koguni tagasi võitmiseks tuleb teadlaskonnal võidelda paraku ka mainekaotusega, mida põhjustavad aeg-ajalt ilmavalgele lahvatavad teadusalasest väärkäitumisest sündinud skandaalid. Eks on meilgi Eestis oma väikesed patud, kuid kindlasti on lugejale rohkem tuttavad üleilmset kajastust leidnud plagiaadi ja fabritseerimise juhtumid, kus tuntud ja tunnustatud teadlastel või ühiskonnategelastelt on tulnud loobuda teaduskraadist ja avalikust positsioonist. Nii nagu absoluutne tõde on pigem ideaal, pole ka sajaprotsendilist ausust võimalik tagada. Samas ei lase teadlaskond seda laadi protsessidel isevoolu minna, vaid räägib läbi alusväärtused ja sõlmib kokkuleppeid, mis toetavad ausa teaduse põhimõtete rakendumist. Nii ühinesid eelmise aasta lõpus kõik Eesti ülikoolid ja teadusasutused Hea teadustava kokkuleppega (vt ). Ebaausa teaduse eristamine ausast ei ole alati lihtne, kuid teadlaskogukond ei jäta ilmsiks tulnud juhtumeid vaka alla ning eksinud teadlane peab kandma vastutust. ²Ñä°ù°ì²¹! Tulles tagasi Srinivasa Ramanujani loo juurde loodan, et meie seas on aina enam avatud meelega õpetajaid, õppejõude ja mentoreid, kes oskavad oma õpilaste seas märgata ja ära tunda tahumata teemante, uskuda neisse isegi kui pinnapealsele pilgule tunduvad nende ideed olevat kõike muud kui harjumuspärane tõde ja õigus ning toetada ja suunata nende püüdlusi nii, et säiliks teemandi mitmetahulisus kuid lisanduks kõigile äratuntav sära! ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli päeva kohta leiad rohkem informatsiooni meie veebilehelt: . Tule ja arutleme koos!