Tuhala Nõiakaev seob Eestit ja Sloveeniat
Mida on ühist Sloveenial ja Eestil, lisaks sellele, et mõlemad riigid taasiseseisvusid 1991. aastal ning arvati Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide hulka 2004. aastal, neid on peetud oma regiooni edumeelseimateks väikeriikideks, ja pea poolel riikide territooriumist avanevad karbonaatkivimid? Viimatimainitust tingituna kindlasti tõsiasi, et mõlemal juhul on avanevad karbonaatkivimid geoloogilise ajaloo vältel allunud kergelt happelise sade-, pinna- ja põhjavee lahustavale tegevusele, mistõttu on need üldjuhul karstunud. Oluline osa mõlema riigi elanikkonnast ammutavad oma puhta vee just karstunud põhjaveekihtidest.
On ka erinevusi: Sloveenias on karstivormid saanud areneda miljoneid, Eestis üldjuhul umbkaudu kümme tuhat aastat, seda peamiselt mandriliustike "segava" tegevuse tõttu. Seetõttu on Sloveenia karstivormid Eesti vormidega võrreldes pigem hiiglaslikud. Äraspidiselt karstuvad Sloveenias peamiselt Kriidi-ealised (145-66 miljonit aastat tagasi) karbonaatkivimid, Eestis aga Siluri ja Ordoviitsiumi ajastust (485-419 miljonit aastat tagasi) pärinevad karbonaatkivimid. Erinevusi on loomulikult ka struktuurigeoloogilises ja klimaatilises kontekstis – Sloveeniat läbivad Alpi ja Dinaaride orogeneetilised vööndid, mille ulatuses on karbonaatkivimid tugevasti purustatud, võimaldades sadeveel paremini kivimitesse infiltreeruda. Mäeahelikud tekitavad tõusvaid õhuvoolusid, mistõttu võib sademete aastasumma olla kuni 3500 mm. Eesti on oma geoloogilise ajaloo vältel pisut vähem vintsutada saanud, kuna ei paikne laamtektooniliselt aktiivses piirkonnas, kuid meie karsti arengut aitab võimendada happeline rabavesi.
[caption id="attachment_18015" align="alignleft" width="300"] Nataša Ravbar oma loomulikus töökeskkonnas (kuvatõmmis lühifilmist ŽIVO – Life and Water in the Karst Region).[/caption]
Sloveeniat peetakse karstiteaduse hälliks, sest just Krasi platoo karstivorme kirjeldas 1893. aastal Jovan Cvijić (1865–1927) oma doktoritöös „Das Karstphänomen“. Karsti geomorfoloogia isaks tituleeritud Serbia geograaf Jovan pani küll aluse modernsele karstoloogiale, kuid esmaseid karstiteooriaid kultiveeriti Sloveenias juba 17.-18. sajandil. Seetõttu ei ole ka juhus, et just Sloveenias, Postojnas, asub üks vähestest eksklusiivselt karstiuuringutele pühenduvatest instituutidest maailmas - Sloveenia Teaduste- ja Kunstide Akadeemia Karstiuuringute Instituut. 2015. aasta suvel oli allakirjutanul au viibida eelmainitud asutuses lühiajalisel tööpraktikal. Praktika käigus avanes võimalus tutvuda instituudi teadurite tegemistega, osaleda välitöödel, tutvuda karstiuuringutel rakendatavate meetoditega ja külastada hulgaliselt erinevaid karstivorme, sealjuures mitmeid koopaid (sh Škocjanske koobast Krasi platool, mille foto on blogiloo päises (autori foto)).
Mõistetavatel põhjustel on Eesti karstiuuringute mastaap olnud pisut väiksema kaliibriga. Pärast meie teenekaima karstiuurija Ülo Heinsalu (1928-1994) lahkumist on meie karsti süstemaatilisse uurimisse tekkinud vaakumit olnud raske täita. Vaatamata Eesti karsti suhtelisele noorusele ja sellest tulenevale „väiksusele“, on karstiga seotud problemaatika, eriti just viimastel aastatel, endiselt päevakorras. Karsti kui erakordselt heterogeense ja keeruka süsteemi täpse tööpõhimõtte lõplik mõistmine on sageli väga keeruline ka teadlasele endile. Kuid ka pooliku arusaama tekitamine on äärmiselt vajalik ja viib siiski terviku mõistmisele oluliselt lähemale. Väärarusaamade levimise vältimiseks on äärmiselt oluline ka populaarteaduslik kommunikatsioon.
Kuna oleme Euroopa Liidu liikmesriigina seotud veepoliitika raamdirektiivi nõuete täitmisega, mille läbivaks jooneks on pinna- ja põhjavete käsitlemine vastastikku toimiva ühtse süsteemina, ei saa me enam pead liiva all peita. Siinkohal võib eeskujuks tuua Ökoloogia keskuse teadurite aastatepikkuse töö Kurtna järvestiku probleemide uurimisel, kus olgugi, et põhjaveekihti moodustavaks substraadiks on liustikusetted, on pinna- ja põhjavete seotus mitmete uuringute läbi kinnitust leidnud. Võib-olla vajaks siinkohal värskendamist või suisa ümberhindamist ka senine arusaam Eesti karsti rollist ja selle mõju ulatusest meie veeringele?
[caption id="attachment_18013" align="alignright" width="300"] Ka Eestis on karstikoopaid, olgugi, et pisut tagasihoidlikumate mõõtmetega kui Sloveenias. Loo autor Virulase karstikoopas Tuhala karstialal (Foto: Tanel Vahter).[/caption]
Ajavahemikul 21.03 kuni 25.03.2016 oli Loodus- ja terviseteaduste instituudil külas Sloveenia Teaduste- ja Kunstide Akadeemia Karstiuuringute Instituudi ja Sloveenia Rahvusliku Linnaplaneerimise Instituudi teadur dr. Nataša Ravbar. Nataša on sündinud 1976. aastal Sloveenias, 2001. aastal omandas Ljubljana Ülikoolis korraga magistrikraadi nii geograafias kui sinoloogias ning jätkas Nova Gorica ülikoolis karstoloogia doktoriõpinutega. 2007. aastal kaitses ta edukalt doktoritöö karstivete haavatavuse ja kaitse metoodika valdkonnas. Karstiuuringute instituudis töötab ta alates 2002. aastast.
Rahvusvaheliselt tunnustatud karsti hüdrogeoloogina on Nataša ligikaudu neljakümne teadusartikli autor, Nova Gorica ülikooli karstoloogia doktoriõppekava lektor ja karstitemaatilise teadusajakirja Acta Carsologica toimetajatest. Tal on aastatepikkune koostöökogemus hiina karstiteadlastega, mida on kindlasti soodustanud ka tema hea hiina keele oskus. Tema peamisteks uurimisvaldkondadeks on karsti hüdro(geo)loogia, veevarustuse problemaatika ja karstivete kaitsega seonduvad küsimused, muuhulgas on ta spetsialiseerunud karstivete trasseerimiskatsete metoodikale (ingl. k.: dye tracing).
Külaskäigu raames pidas Nataša Ravbar Ökoloogia keskuses loengu karsti uurimisest ja kaitsest Sloveenias, tutvus meie olulisemate karstialade ja siinse karsti iseärasustega. Kohalike oludega tutvumine oli vajalik seetõttu, et Nataša on üks allakirjutanu magistritöö kaasjuhendajatest. Eelnev annab veelkord tunnistust tema pühendumusest ja panustamistest karstiuuringute valdkonna arendamisse rahvusvaheliselt tasandil. Peatselt valmiva magistritöö raames uurib allakirjutanu Tuhala karstiala veerežiimi, pinna- ja põhjavete interaktsiooni, selgitab karstivete maa-aluseid voolutrajektoore ja kurikuulsa Nõiakaevu olemust ning tööpõhimõtet.
Autor: Oliver Koit, loodus- ja terviseteaduste instituudi geoökoloogia eriala magistrant