PÖFF Shortsi Arvamustikas: "The Circle"
Valisin arvustuseks endale kõige suuremat mõju avaldanud lühifilmi autorilt Rûken Tekeş nimega Ring (Türgi, 2016). Lugu on jutustatud üsna minimalistlike vahenditega, mõjusaimad on kaadrid looduse ja inimese vahekorrast, kus suurte mägede ja lõputute kõrbestunud põldude keskel mõjub inimene ülipisikese täpina. Siit ka loo moraal minu jaoks – kes oleme meie, et teiste üle kohut mõista ja miks inimene üldse võtab endale selle jumaliku rolli, et teist hukka mõista? Vastuseid on palju, inimene on see, mis keskkonnas ja tõekspidamiste keskel ta kasvab, laps võtab kergesti omaks autoriteetide arvamusi ja üldlevinud tõdesid, ilma teisit mõtleva täiskasvanu suunamise ja selgitamiseta on lapsel raske teha vahet mis on eetiliselt õige ja mis vale ja nii levivad hukkamõistvad suhtumised ja tolerantsuse puudumine põlvest põlve.
Näitlejate valikul on oldud väga täpne, lapsed mõjuvad väga loomulikena, lapselikena oma mängudes kuid täiskasvanutena oma emotsioonides. Kerge on nende emotsioonidega samastuda ja tunda empaatiat tegelaste vastu, kellest enim haarab kaasa väike tüdruk Zelal, keda kiusatakse tema etnilise kurdi päritolu tõttu. Kontrastina eelpool mainitud suursuguste maastike vahel, on filmi kulminatsiooniks olev ringi joonistamine Zelali ümber suurtes plaanides, intensiivse montaazi ja kiire rütmiga ahistav kaader, mis mõjub visuaalselt sama segasena, kui poiste tegu.
Lugu saab lõpplahenduse, kui õpetaja avastab, et Zelal ei ole tundi ilmunud ja leiab ta õues ringi sees nutmas. Lahendus, mis annab edasi tagakiusatu vaatepunkti ja tagajärgi psüühikale, tüdruk, kes võtab omaks ohvripositsiooni ja ei julge ringist väljuda, kuniks üks poistest ringi lõhub. Raske on ette kujutada mõjusamat sümbolit, kui (suletud) ring. Lühikese filmi jooksul saab vaataja kustumatu elamuse ja mõtteainet veel pikaks ajaks.
Dora Lall