Mihkel Kangur: Leidke looduses lemmikpaik, kus ennast õnnelikuna tunda
õ on ju omavahel seoses. Kangur rõõmustab selle üle, et Eestis on hakatud rohkem hindama talutoitu. Head meelt teeb ka Eesti ettevõtjate mõõteviisi muutumine ökoloogilisemaks.
Vestlusteemadeks populaarse õppejõu, tunnustatud teadlase ja Eesti Geograafia Seltsi presidendiga olid veel Rail Balticu projekt, madal sündimus Eestimaal ning teisedki küsimused. Terviselehele rääkis Mihkel Kangur ka emotsioonidest, mis kaasnesid hiljutise külaskäiguga hiide.
Kuivõrd saavad kõrgkooli õppejõud ennast praegu veidi argirutiinist vabamalt tunda, sest loengud ja eksamid peaksid olema lõppenud? Mida tegite näiteks laupäeval enne, kui hakkasime teiega juttu ajama?
Laupäeval on ikka rohkem vaba aega. Abikaasa ja tütar läksid teatrisse. Mina olen pojaga kodus. Poeg vaatab õhtust multifilmi.
Usutavasti jälgite ökoloogilise ellusuhtumisega pereisana, et laps arvuti või teleri taha liiga kauaks ei jääks?
õe ei saa keelata. Mõistlikkuse piirides tuleb lapsele meeldivat ja põnevat tegevust lubada. Tundub, et meie peres on see tegevus ka normaalsetes ajaraamides.
Kas suvel saate käed mullaseks?
Ikka. Töötan meelsasti aias -nii on võimalik endale ja perele ise toitu kasvatada. Aiamaal on kartulit, hernest ja uba, peete, maasikaid ja maitseaineid.
Vihje mullale oli ka sissejuhatus globaalsemale küsimusele. Olete öelnud, et muld on elu alus. Mis seisundis on muld Eestis, Euroopas, maailmas?
Kui võtame keskmisi näitajaid maailma tasemel, siis oleme 45% muldadest juba hävitanud. Need mullad on põlluharimiseks sobimatuks muutunud. Põhjuseks on liigne väetiste, mürkkemikaalide kasutamine, mulla toitaineteta jätmine. Maailma Toiduorganisatsioon on hoiatanud, et meil on veel 60 saaki. Muldade olukord halveneb kiiresti.
Eesti on olnud veidi paremas positsioonis. Meil pole toimunud liiga intensiivset mürgitamist. Nõukogude ajal nappis mürkidest, tänapäeval ei jätku põhimeestel piisavalt raha mürkide ostmiseks. Nii pole näitajad Eestimaa mullastiku kohta silmapaistvalt murettekitavad. Pigem suureneb meil aasta-aastalt selline mahekasvatuse osakaal. Hooldades mulda nõuetekohaselt, peaks mulla viljakus vaid kasvama ja olukord paranema. Vajadusel saab Eestis ka põllupinda rohkem laiendada, kui toitu peaks rohkem vaja minema.
Eesti on üldse suhteliselt õnnelik maa: meil pole inimestele pidevat ohtu põhjustavaid kiskjaid, orkaane, vulkaanipurskeid, seni pole esinenud ka terrorismi. Kuidas Eestimaa inimesed sellises kontekstis suhtuvad ülemaailmsetesse valuküsimustesse?
Mulle tundubki, et me ei taju hästi enda positsiooni maailmas ja seda, millises olukorras oleme meie. Kipume ennast ikka mõtlema tegelikust halvemasse olukorda. Oleme kindlasti ühe rikkama riigi elanikud.
Enamus maailma inimestest elab märksa kehvemates oludes kui meie. Me ei tohi aga unustada, et ülemaailmsed keskkonnaprobleemid mõjutavad ka meid. Me oleme globaalse majanduse ja ka globaalse ökosüsteemi osa. Tänu põlevkivi-energeetikale on Eesti maailmas üks suuremaid õhusaastajad. Ühel hetkel peame oma tegude eest aga vastutama hakkama.
Mida arvate Eesti ettevõtjate oskusest ökoloogiliselt mõelda?
Ettevõtjaid on Eestis päris palju. Mul on hea meel, et järjest suureneb sotsiaalse plahvatuse suhtes tundlike ja keskkonnast hoolivate ettevõtjate arv. Nad on vähemuses, kuid neid tuleb jäljest peale. Mulle tundub ka, et noorem põlvkond näeb maailma juba teistmoodi. Öeldakse, et noored ei taha tööle minna. Nad näevadki enda tegutsemist teistsugustes vormides. Sageli pole soovi luua püsivaid töösuhteid. Pigem tahtetakse vabad olla. Liigutakse ühest projektist teise. Palka peetakse oluliseks “eluspüsimiseks”, kuid see pole enam prioriteet. Pigem peab töö olema suuremat väärtust loov, keskkonda hoidvam ja taastavam. Kui tuleme tagasi mulla juurde, siis praegu tegeletakse paljude projektide raames mulla viljakuse taastamisega.
Kas väikeettevõtjate mõttemaailm võib olla ökoloogilisem?
Talutoodete tellimine ja ostmine on muutunud üsna lihtsaks ka linnades. Minule annab see küll lootust, et maal elavad inimesed saavad sealse tegevusega toita ennast ja tänu sellele, et nende tooted jõuavad otse tarbijani teistmoodi liine pidi kui suured marketid ja turustusketid. Rõõm tõdeda, et inimesed on hakanud hindama ka rohkem talutoitu. Seda ostes tead, kes on selle toidu valmistanud. Väiketootjate olemasolu on väga oluline. See võimaldab mitmekesisemat tootmist ka paremat maakasutust.
Mis on kemikaalide massilise kasutamise põhjused põllumajanduses?
ÜRO eestvedamisel toimunud inimarengu uuringutest selgub, et kemikaale kasutatakse ebaloomulikult palju. Põhjus on ka selles, et keemiakontsemid sunnivad põllumehi kemikaale ostma. Ostes seemne, peavad nad samadelt firmadelt ka kemikaalid ostma. Mitme riigi, näiteks India ja Argentiina talupidajad on tänu sellele sattunud üsna “orjanduslikesse” suhetesse.
Mida Ӱ Ülikooli õppejõuna arvate Ӱst?
Ühe uuringu põhjal on Tallinn maailma seitsme puhtama õhuga linna hulgas. Ega maailma mastaabis vaadates ei anna Tallinn ka väga linnamõõtu välja. Pigem on ta üks suur küla või mõne suurlinna väiksem linnaosa. Kasuks tuleb asukoht mere ääres, pidevalt puhuv tuul. Tallinn on pürginud ja pürgib ka praegu Rohelise pealinna tiitlile. Samas kasvas linnas kõva pinna - asfaldi ja elamurajoonide - osakaal. See ei tee just rohelisele elulaadile au.
Uute teede tegemise käigus ei tohiks rohelust hävida. Tarvis oleks hoopis targemat ja kaugemale ulatuvat lähenemist linna logistikaküsimuste lahendamisel. Millegipärast kipume tegema neid samu vigu, mida varem on tehtud Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias, ka Euroopas. Oluline oleks näiteks mõelda, kuidas kujundada linna struktuuri selliselt, et me ei peaks nii palju sõitma autodega, vaid saaksime kasutada jalgratast. Ӱ vahemaid on täiesti võimalik läbida jalgrattaga. Siin võiksime eeskujuks võtta näiteks Kopenhaagenit. Mõistliku arendamise korral võiks Tallinn olla üks puhtamaid elupaiku kogu maailmas.
Kuidas suhtute Rail Balticu projekti?
Kindlasti toetan kaasaegsete ühenduste olemasolu maailma erinevate paikadega nii maanteetranspordi, raudteetranspordi, laeva- ja lennuliikluse osas. Mida rohkem on meil häid ühendusi, seda parem on see meie majanduslikule, kultuurilisele jne arengule. Me ei peaks neid asju aga tegema iga hinna eest. Praegu on meil olemas raudteeühendus läbi Valga Läti suunas. Kindlasti pole põhjendatud uue raudtee loomine uude koridori, kui meil oleks võimalik ära kasutada Tallinn-Lelle-Pärnu koridori. Seal on keskkonnakahju juba tehtud. Uue koridoriga põhjustame aga korvamatut ja mõttetut kahju kogu Eestile.
Me ei peaks muretsema mitte nii palju keskkonna pärast -keskkond elaks need muutused üle, kuid kas ka meie elame selle üle... Ühel hetkel muutub olukord inimesele endale ohtlikuks. Pealegi võtab uus raudtee riigieelarvest väga suure osa. Tekib küsimus, mille arvelt see raha tagasi võetakse. On see tervishoid, haridus, teadus?
Mis oleks stiimuliks, et Eestimaal rohkem lapsi sünniks?
Laste sünd eeldab keskkonda. On tõestatud, et linnadesse kolimisega laste sündimine väheneb. Maapiirkondades hakkavad lapsed üsna varakult ka tööjõuna majapidamises osalema. On ka nii, et kui mingeid liigi esindajaid saab ühele alale väga tihedasti, siis ei kiputa enam väga kiiresti sigima. Linnade äärde rajatavad umbes 1000 majaga elamurajoonid pole kuigi tervisesõbralikud. Suurema lastearvu huvides tasuks aga rohkem arendada elu maa-asulates.
Kuidas on teie maailmavaade välja kujunenud?
Ma olen sündinud teadlaste perre. Mu isa ja ema on järveteadlased Võrtsjärve limnoloogiajaamas. 5-aastaselt hakkasin käima juba välitöödel. Puutusin kokku selliste teaduskorüfeedega nagu Aare Mäemets, Harald Haberman. Nn sai varakult selgeks, mis on loodus, kuidas see toimib, mismoodi seda kaitsta. Keskkonna ja säästva arengu eest seismist olen pidevalt oluliseks pidanud.
Olete ka Eesti Geograafia Seltsi president. Kuidas seltsil läheb?
Seltsi huviorbiidis on praegu suuresti Rail Balticu temaatika. Ma arvan, et geograafide kohustus on selles valdkonnas kaasa rääkida. Geograafia on teadus ruumilistest suhtest ja ruumilistest protsessidest. Meid on selleks ette valmistatud. Geograafia Seltsis on praegu 300-350 liiget. Paraku kipub meie keskmine vanus kõrgeks minema. Noori tuleb küll peale, kuid vähe. Loodusteadust õppivate üliõpilaste arv on samuti kahanenud. Seltsi olemasolevad liikmed tunnevad ennast selles ühenduses hästi: korraldame seminare, kus käsitleme ka uuemaid arengusuundi, käime ekskursioonidel, kuulame üksteise reisimuljeid.
Võib-olla veel mõni teema, milles tahaksite sõna sekka öelda?
Tänavusel suvistepühal sattusin ehk esmakordselt hiide maausuliste juurde. Hiljuti esinesin ühe loenguga ka gümnaasiumiõpilaste ees. Palusin neil silmad kinni panna ja kujutada ette kohta, kus tuntakse ennast õnnelikuna. Gümnasistide kujutlusvõime osutus selliseks, mida mina tundsin seal hiies.
Nii et igal Eestimaa inimesel võiks olla üks oma metsatukk -kas siis enda või üldrahvalikul maal. Mets on ju meie kõigi oma. Seda kohta võiks käia vaatamas, mõelda seal oma mõtteid. Mõnel inimesel võib selleks paigaks olla ka allikas, kivi või puu. Teadlased-psühholoogid on öelnud, et inimeste meel rahuneb sellistes kohtades. Nad muutuvad õnnelikumaks. Loodusega heas kontaktis olemine on kindlasti aluseks meie tundmisele tervena ja õnnelikuna.
Artikkel ilmus 20.06.2017 Terviselehes.
Autor: Jaan Lukas
