����Ӱ��

Viimastel aastatel on erinevad analüütikud hakanud üha enam rääkima äärmusluse, populismi ja vihakõne tõusust nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Teadusliku täpsusega on neid kolme nähtust üsna keeruline mõõta, kuid et teema on tunduvalt aktuaalsem kui varem tõestab üks lihtne statistika. Ainuüksi rahvusringhäälingu portaalides ilmunud artiklites esines sõna äärmuslus koos oma erinevate tuletistega viimase kahe ja poole aasta jooksul ehk ajavahemikus 1. jaanuarist 2014 kuni 15. juulini 2016 koguni neli korda sagedamini kui sellele eelnenud 10 aasta jooksul. Selle mõiste uudistes esinemise sageduse tõus oli järsk ja püsiv. See langeb kokku ka tähelepanekutega teiste riikide meediakanalitest. TLÜ ühiskonnateaduste instituudi poliitikateaduste metodoloogia dotsent Peeter Selg aitas Arvamusfestivali arutelus „Kas äärmuslus on õhtumaade paratamatus?“ otsida vastuseid järgmistele küsimustele: Mida tuleks äärmusluse all mõista? Äärmuslus on kontekstipõhine. Äärmusluse puhul on eesmärk esitada radikaalne väljakutse antud ühiskonnakorra alusväärtustele ja seetõttu ei saa äärmuslust defineerida kontekstiväliselt. See, mis on ühes kontekstis äärmuslus võib olla täiesti loomulik käitumine teises kontekstis. Näiteks 17. sajandi Inglise äärmuslased nõudsid meelevaldsete õigustest üle sõitmise lõpetamist. Toona esitati hierarhiapõhisele ühiskonnale põhimõtteline väljakutse. See, mis meile tundub täiesti elementaarne, oli siis selgelt äärmuslik. Mis on need tegurid, mis on viimaste aastate sündmustes, kas siis radikaliseerumist või äärmuslust põhjustanud? Äärmuslane ei saa olla isolatsioonis, see on alati mingi suhe ja reaktsioon mingisugusele pingele – kas migratsioonikriis või mõned muud faktorid, mis tekitavad kaose tajumist. Kas kaos ka tegelikult või objektiivselt eksisteerib on iseküsimus, kuid selle tajumine tegutsemismotiivina on olemas. Kaose tajumine on alati soodus pinnas teatud korra pakkumisele ning äärmuslus sageli esineb teatud alternatiivse korra pakkumise vormis. Oleme viimastel aastatel tihti kuulnud, et Euroopa äärmuslased esindavad üksikjuhtumeid, kuid islamiäärmuslased on ühe religiooni esindajad, mis on oma olemuselt vägivaldne ja pürgib maailma alistama. Kas äärmuslastel on vahe ühiskonnas? Tegelikult on olemas ka vägivaldseid budistlikke äärmuslasi, kes tapavad inimesi. Seostamine uskudega on võib olla poliitiline strateegia teatud jõudude jaoks. Kuid suurem ja provokatiivsem asjaolu on see, et definitsiooni järgi pole äärmuslus automaatselt negatiivne ühiskondlik nähtus, ta võib olla ka selgelt ülesehitav nähtus. Näiteks demokraatlik revolutsioon on võrdsuse radikaliseerumine ja laiendamine aina suurematesse ja suurematesse ühiskondlikesse sfääridesse. See algas vara omavatest valgetest meestest, kuni vähem vara omavateni ning lõpuks ei mänginud vara meeste puhul enam üldse rolli ja jõudis lõpuks naisteni välja. Võrdsuse idee tungib igale poole ning mõnes mõttes muutub üha äärmuslikumaks. See liigub edasi ja jõuab üha uutesse sfääridesse: tänapäeval on meil näiteks jutuks diskrimineerimise teema, mis pole enam tihti klassikalise avaliku poliitika teema. Ning mulle tundub, et need ühiskonnad, kus võrdsus on muutunud äärmuslikumaks on laias laastus edukamad kui need, kus on väga selge ebavõrdsuse ja hierarhiapõhine ühiskonnakord. Äärmusluse kasv – kas see pundar on kuidagi lahti arutatav? Äärmusluse probleemil ei ole elegantset lahendust – seda tüüpi probleemid muutuvad pidevalt. Nende sisu muutub vastavalt lahendustele, mida pakutakse ja sageli lahendused alles tekitavad probleeme. Võib öelda, et terrorismi elegantne lahendus oleks terrorismi kajastamise keelamine meedias nii, et tähelepanu pole ja pildile ei pääse ja siis see probleem kaob. Kuid tänapäeva sotsiaalmeedia ja internetiajastul on vaja tohutult hiinalikku jõudu, et seda kuidagi teostada ning tõenäoliselt see pole teostatav. Lisaks lõikab see konkreetne probleem läbi erinevate poliitiliste kihtide nagu näiteks inimõigused – see ei ole ainult terrorismi probleem, vaid on ka inimõiguste teema. Ja inimõigused on alusväärtus lääne ühiskonna jaoks. See on võibolla mingis mõttes kas või sotsiaalmajanduslik probleem. Seda hallata ei ole võimalik nii, et keerad kraanid kinni ja saad elegantse lahenduse ning probleem on lahendatud. Küll aga võib pakkuda mõningaid mitteelegantseid lahendusi ja tihti nimetatakse neid kohmakateks lahendusteks, kus me püüame hoida diskussiooni avatuna erinevatele võimalustele ning ei välista teatud alternatiive, hoiame variante varuks, koondame erinevaid hääli ja vastavalt konteksti muutmisele püüame paindlikult läheneda. Tavaliselt räägitakse, et selline strateegia on oluliselt edukam kui see, mida üldiselt parteipoliitikud eeldavad, kes tahavad ”linte läbi lõigata” ja konkreetseid otsuseid vastu võtta. Kuid otsustamisest hoidumist pannakse neile pahaks. Arutelu modereeris ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli. Täispikk arutelu on järelvaadatav .