5 küsimuse rubriik: Tõnu Talpsep
Küsmustele vastab BFMi raudvara - Tõnu Talpsep.
Millises maailmas sa elad?
Ilmselt üsna sarnases maailmas kus kõik teisedki, kes samas ajas ja paikkonnas elavad. Pilvedes ei hõlju, enamasti hoian maad ligi. Ent ometigi jookseb igasugune teave must mööda. Ikka ja jälle avastan, et mina olen viimaste seas, kes midagi teada saab või ei saa teps üldse. Ega ei põe ka! Kuna mõtlemine on aeglane, siis minu maailma see paremini sobitubki. °Ãµ¾±°ì vääramatu jõuab pärale nagunii.
Olen kahepaikne. Mulle meeldib maal, kuid naudin ka linna. Linn on olemuselt abstraktsem, täis peegeldust, sära ja müra, nii suhetes kui ruumis. Maa on ühesem, hillitsetum ja omaette hoidev.
Olen ka sõltlane. Kui ma nädalalõpus oma maakoju ei saa, siis on kehvasti ja üsnagi. Seal on küll tuhat toimetust, ent siiski midagi teisemat igapäeva tööst ning mets ja võimalus looduses uidata.
Kuna viimastel aastatel on filmimine hõredaks jäänud, siis olen pildistamisele üle läinud. Avastan enesele Eestimaa maastikke ja valgusi, kui võimalus on, siis rändan meeleldi ka piiri taga. Uued kohad, uued elamused, kuigi peab tõdema Fred Jüssi öeldut, et kui tahad kogeda midagi uut, käi vanu radu.
Nii ma siis jagan end töö, linna-ja maakodu vahel. Pisut skisofreeniline, ent kosutav sellegi poolest. Juba aastaid ammutan ma jaksu hommikustest suplustest, läbi aasta. Selline vahetu kokkupuude ühe oluliseima elemendi – veega, tõstab mõneks ajaks su emotsionaalset ja energeetilist toonust.
Kõige huvitavam film/lavastus/raamat, mis on inspireerinud Sinu elu ja kuidas?
Eks neid ole mitmeid olnud ja eri aegadel erinevaid .Päris kindlasti on mind mõjutanud lapsepõlves kuuldud – loetud muinasjutud. Minu elus on nende fantaasiarikkal, sageli müstilisel ja kaude õpetlikul maailmal oma koht tänini. Eriti naudin neid näitlejate esituses raadiost kuulates (mudilaste unejutu ajal võib ka mind raadiot kuulamas leida).
Hiljem lisandusid klassikalised "Saladuslik saar", "Musketäri lood", "Egeri tähed" ja kooliajal ma tõepoolest nautisin nn. kohustuslikku kirjandust. Väga sügava jälje jättis mulle sõjaväelaagris loetud Linnart Mälli ülimalt nauditav tõlge "Daodejing’ist". Teos , mis tekitas mu süvaolemises äratundmise ringlainetuse.
Aga vahel on nii, et mõni asi võib sind puudutada tavapärasest enam, kui oled kogemise ajal erilises seisundis. Kui mingid teadmised ja asjad elust satuvad samavõnkesse taiesest saadavatega. Üks selliseid oli Anatoli Kimi jutustustega "Olgem vagurad kui lapsed" ja teine filmiga "Aga koidikud on siin vaiksed"(Stanislav Rostotski). Paraku viimast kunagi hiljem vaadates oli esmane tunne taandunud. Aga see ongi tavapärane.
Kujutavas kunstis on mu visuaalseid tajumusi väga tugevalt muutnud ammune elamus ühest 50-70-te lääne abstraktse kunsti kollektsioonist Moskvas. Tunne oli sarnane sellega, kui hakkaksid üle öö mingit võõrast keelt mõistma.
Filmide puhul ei saa üle ega ümber Tarkovskist, aga viimaste aastate ühe sügavaima elamuse sain Kõrgõzstani režissööri Marat Sarulu "Ümberasumisest." Perfektne film- nii lugu kui pilt.
Ja samad sõnad võiks öelda paljude Linnateatri tükkide kohta, ent suvelavastuste nauditav hullus pole ka minust mööda läinud - mastaapsed Vargamäe lavastused, "Iha jalakate all" ( Eugene O'Neill-Roman Baskin)"Tasandikkude helinad" (Jaan Kruusvall-Aleksander Eelmaa), "Saatuse heidikute kuu" (Eugene O'Neill-Ingomar Vihmar) ja selle suve "Karenin“"(Lev Tolstoi-Aleksei-Pesegov).
Kui saaksid öelda praegustele tudengitele ainult ühe asja. Mis see oleks?
Olen näinud kõrvalt, millist enesehävituslikku elu nad aeg-ajalt elavad, kuidas päevadel ja öödel pole vahet. Sageli tuleb see veel omandamata oskustest ja puudulikest teadmistest (see ju loomulik, selleks siin, et õppida), oskamatusest tööd ja aega planeerida, sellele võib lisanduda koostöö oskuse puudus, halvemal juhul tahtmatus. Vahel on ka kooliprogramm täis kiilutud üheaegseid ülesandeid. °Ãµ¾±°ì see viib selleni, et inimesed on kurnatusest näost hallid, aga väsimusest on varmad vead tulema. Nii võivad kannatada nad ise, teised ja ka kasutatav tehnika, kõige tipuks aga tervislik seisund.
Seega - õppige säästma oma AEGA ja TERVIST. Esimest ei saa kunagi tagasi ja teisega võib samuti minna.
Aegade jooksul on BFMist läbi käinud palju tudengeid, kuidas on tudeng selle aja jooksul muutunud, milline on praeguse tudengi nägu?
Noored on ikka noored – täist elu, energiat ja loomingulist indu. Erisused ilmnevad pigem isiku tasandil või kursuste kaupa ja aeg ei etenda siin nii tähtsat rolli. Küll on viimased kursused enam silma (mulle vähemalt) paistnud tervik kehana ja inimesed näivad õppivat rohkem endale ning väärtustavad enam teadmiste-oskuste omandamist, et astuda edukalt tööturule.
Eriala mille oled valinud, kuidas oled selleni jõudnud?
Lõpetanud Rapla Keskkooli astusin Tartu Riiklikku Ãœlikooli bioloogiat õppima. Kuna saime esimese kursusena kõik ka õpetaja kutse, siis oli riik nõuks võtnud lõpetajad sunniviisiliselt-vabatahtlikult koolidesse suunata (teadagi oli ka tol ajal koolides õpetajate põud) ja seda vähemalt kolmeks aastaks. Nii saigi minust kolmeks aastaks Haapsalu 8-kl.-se kooli bioloogia ja geograafia (viimase pidin küll käigult omandama) õpetaja. °Ãµ¾±°ì sunnitu on ju vastukarva ja kui sellele lisandub veel oskamatus- tahtmatus ennast kehtestada, siis on arusaadav, et esimesel võimalusel sulgesin selle asutuse ukse väljastpoolt. Kuigi tõele au andes on iga kogemus midagi väärt, amet ju leiba ei küsi ja neid teadmisi olen ka hiljem pisut kasutada saanud.
Seisin teeristil- kuhu minna edasi? Osundavaid viitasid oli kolm: kunstiajalugu Tartus, ehtekunst ERKI-s või filmindus Moskvas. Liisk langes viimasele, kuna oma õpetaja-aja viimasel puhkusel olin käinud Rein Marani juures loodusfilmi tegemist vaatamas. Sinna läks näpp, käsi ja takkapihta kogu järgnev elu. Kaugõppes lõpetasin Moskva Kinematograafia Instituudi (VGIK-i) populaarteaduslike filmide operaatori erialal. Nii õnnestus mul eelnev haridus panna dividende teenima ka uues ametis. Töötasin Rein Maraniga koos aastakümneid Eesti Telefilmis, kuni selle likvideerimiseni. Sealt sattusin ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli Filmi ja Video õppetooli tehniliseks töötajaks, mis hiljem laienes-ühines Concordiaga ja Taani riigi rahadega pandi alus praegusele BFM-le, kus töötan tänini. Ja nagu selgub ei ole ma õpitud erialadele käesolevaks ajaks mitte jõudnud vaid pigem eemaldunud. Aga distantsilt pidavatki pilk selgem olema. Praegune töö on küll kaugel loomingulisusest, kuid omad rõõmud-hüved on ka siin leida.
BFM blogi