5 küsimuse rubriik: Katrin Saks
BFMi blogi uus, 5 küsimuse rubriik toob luubi alla meie, BFMi instituudi õppejõud ja töötajad. Millised on nende mõtted, kes nad on väljaspool kooli, see kõik selgub siin. Esimeseks külaliseks on Katrin Saks, Balti Filmi Meedia Kunsti ja Kommunikatsiooni Instituudi direktor.
1. Millises maailmas Sa elad?
Reaalses enamasti. Asjalikult argises maailmas, mis algab hommikuse patsipunumisega ühele pisikesele plikale nimega Iiris ja lõppeb sellega, et koer Sofi ajab mu sohvalt püsti ning viib õue jalutama. Armas rutiin. Sinna vahele jääb pikk päev täis koosolekuid, organiseerimist, esindamist, probleemide lahendamist, tüütut bürokraatiat ja keerulisi inimsuhteid. Ehk siis juhtimist,mis on peamiselt ju töö inimestega. Aga see meeldib mulle. Vahel ka igasugu asjade väljamõtlemine. See meeldib mulle veel rohkem.
Aeg ajalt lasen ennast raamatutel, filmidel või muusikal mõnda teise maailma kanda või hoopiski sügavamalt enda sisse vaadata. Ma ei põgene, mulle meeldib elu siin ja praegu ning ma oskan nautida elu pisiasju. Kui elu väga pingeline ja pea puntras , toetan selja vastu vana tammepuud – neid on mu kodu kõrval paarkümmend. Kolan ringi metsas ja mere ääres, vahel ka merd mööda. Meri on nii teekond kui ka seiklus. Paar korda aastas sõidan kuhugi kaugemale, et sügavustesse sukelduda. See veealune maailm on täiesti teine reaalsus ja mina seal täiesti teine olend.
Olen läbi käinud pea pooled maailma maad, aga usun endiselt, et siia sündimine on olnud suur vedamine.
2. Kõige huvitavam film/lavastus/raamat, mis on inspireerinud Sinu elu ja kuidas?
Mul pole ühte raamatut või filmi, mis öökapil ja mille juurde tuleksin ikka ja jälle tagasi. Tegelikult on mul seal suur hunnik raamatuid. Loen läbisegamini ja vaatan palju. Üks viimased raamatuid, mis mulle väga-väga meeldis, oli Tan Twan Engi “Õhtuste udude aed”. Erinevad teosed on mind erinevatel perioodidel mõjutanud. Lõpetasin keskkooli, kui ilmus esimest korda eesti keeles Gabriel García Márquezi „ Sada aastat üksildust“. Lugesin seda sel suvel uuesti, tõsi, olin nüüd isegi veidi pettunud, sest mäletasin esimese lugemise vaimustust. See oli nii teistmoodi kirjandus. Tosin aastat hiljem mõjutas mind väga Stefan Zweigi „Eilne maailm. Eurooplase mälestused“, mis kirjutatud küll 1944, aga eesti keeles ilmus alles 1988. Teismelisest peale kuulusin filmiklubidesse, kus oli tavapärasest veidi mitmekesisem programm isegi nõukogude ajal.
Käisin ka Moskva filmifestivalil. Kindlasti on suur mõju olnud sellistel meistritel nagu Andrei Tarkovski, äsja lahkunud Andrzj Wajda, aga mäletan siiani ka seda, kui nägin Ingmar Bergmani „Maasikavälu“. Hoopis isemoodi tunnetatud ja kujutatud maailm! Tegelikult mõjutasid mind ülikooli ajal tohutult ka Jaan Toominga ja Evald Hermaküla lavastused Vanemuise teatris. Mõnda etendust vaatasin õhtust õhtusse. Näiteks „Tõde ja õigust“. Eesti teatripildis oli see midagi uut ja Hermaküla arutlus laval sellest, kuidas me oleme üks lüli ühes pikas inimketis, mis seob meid nii varasemate kui ka meie järel tulevate põlvedega, on mind terve elu saatnud.
3. Kui saaksid öelda praegustele tudengitele ainult ühe asja. Mis see oleks?
Elus pole kunagi nii, et on üks asi, üks tee, üks värav , üks tõde… Tõega on muidugi keerulisem. Kui ikka teaduspõhine lähenemine ütleb, et maakera on ümmargune, siis neid, kes peavad seda kandiliseks, et tasu uskuda.
4. Aegade jooksul on BFMist läbi käinud palju tudengeid, kuidas on tudeng selle aja jooksul muutunud, milline on praeguse tudengi nägu?
Mida aasta edasi, seda sagedamini kogen, et tudengid teavad midagi, mida mina ei tea ja mina jällegi olen näinud asju, millest noortel pole aimugi. Ilmselt on see ealine iseärasus. Üldisemalt võttes elame kõik järjest suurema infotulva all ning üha keerulisemaks muutub olulise eristamine mitteolulisest, paraku tuleb see just kogemusega.
5. Eriala mille oled valinud, kuidas oled selleni jõudnud?
Mööda käänulist teed. Keskkooli lõpetades unistasin Moskvasse filmikooli minekust. Et vene keel oli vilets, otsustasin selle aasta võrra edasi lükata. Siis aga avati Tartu Ülikoolis ajakirjanduse osakond ja see tundus ka huvitava võimalusena. Diplomi saamise järel töötasin Eesti Televisioonis kokku 18 aastat. Alguses, juba ülikooli ajal nooremtoimetajana ja lõpus ajakirjandusliku programmi juhi ja juhatuse liikmena. Sinna vahele jääb erakordselt huvitav töö murrangulisel ajal erinevates toimetustes nii kaamera ees kui ka taga. Vahepeal lõpetasin ka Eesti Diplomaatide kooli. Seejärel olin 12 aastat poliitikas, valitsuses ministrina, Riigikogus, Euroopa Parlamendis ja Ӱ Volikogus. Jällegi tohutult põnev aeg, võimalus olla seal, kus on palju informatsiooni ja kus saab asju mõjutada.
Siis otsustasin teha veel ühe kannapöörde lootuses ühendada need erinevad kogemused. Olen ka naljatamisi öelnud, et lõpuks tahtsin saada korralikuks inimeseks ja läksin tööle ülikooli. Ajakirjanikke teatavasti kardetakse, poliitikuid vihatakse, aga akadeemilised inimesed on au sees.
Eks ma vist oma sisimas lootsin ka veidi rahulikumat elujärge. Seda pole muidugi juhtunud. Ülikool on olnud väga dünaamiline ja meie instituut tormilise arenguga. Aga torm mulle meeldib.
Katrin Saks
BFMi direktor