Vabatahtlike üliõpilaste programm – Kriste Murumäe kogemus
2021. aasta alguses alustati ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli ja Tartu Ãœlikooli initsiatiivil ning Haridus- ja Teadusministeeriumi toel vabatahtlike abiõpetajate programmiga, mis leevendaks distantsõppe tõttu koolide ja lasteaedade nii õpetajate kui õppijate suurenenud koormust. Nüüd on programm suunatud ka Ukraina sõjapõgenike toetamiseks meie haridussüsteemis.
Küsimustele vastab eesti keele kui teise keele ja kultuuri õpetaja eriala II aasta magistrant Kriste Murumäe.
Miks otsustasid vabatahtlike üliõpilaste programmiga liituda?
Mulle meeldib õpetada, kuid pärast ülikooli astumist ei ole mul väga palju vaba aega selleks olnud. Vabatahtlike üliõpilaste programm sobis mulle hästi, kuna oli väga paindlik, sain aja ja koormuse valida vastavalt loengutele. Loomulikult liitusin ka põhjusel, et saada uusi kogemusi, ning et kõike ülikoolis õpitut kohe ka praktikas kasutada.
Kui keeruline oli liitumise protsess ja sellega seotud asjaajamine?
Kõik oli ääretult lihtne. Tuli vaid täita vastav ankeet ning kohe saatis Elina (vabatahtlike üliõpilaste programmi koordinaator) koondtabeli, kus olid kirjas õppeasutused ning millist abi nad vajavad. Kui olin leidnud koolid, kelle vajadused langesid kokku minu erialaga, siis andsin Elinale sellest märku ning tema viis mind kokku antud koolide esindajatega. Kord nädalas tuli ülikoolile esitada praktika protokoll, mis sisaldas tundide arvu ja kirjeldust.
Soovitan kõigil, ka neil, kes ei õpi õpetaja erialal, programmiga liituda, kuna noortega töötamine on lihtsalt nii inspireeriv, see õpetab olema kannatlikum ning sunnib loomingulisemalt mõtlema.
Kriste Murumäe
eesti keele kui teise keele ja kultuuri õpetaja eriala II aasta magistrant
Palun kirjelda oma kogemust ja tegevusi vastavas koolis/lasteaias.
Olin vabatahtlikuna abis kahes koolis. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Kesklinna Vene Gümnaasiumi 9. klassi õpilasega kohtusin kord nädalas veebis. Õpilane soovis eesti keele rääkimispraktikat, et end eksamil kindlamini tunda. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Reaalkoolis andsin kord nädalas ukrainlastele eesti keele tunde. Õpilased olid vanuses 8–14. Mõlemate koolide esindajad olid väga abivalmis ning kogu infovahetus käis kiirelt ja sujuvalt.
Mis oli programmi jooksul emotsionaalselt kõige tänuväärsem hetk?
Neid oli mitmeid, kuid õpetajana on eriti tore näha, kui su töö vilja kannab. Hetk, mil apaatne õpilane, kes ei saanud aru, milleks talle kõike seda vaja on, hakkas tunnist aktiivselt osa võtma ning teisigi aitama, oli minu jaoks eriti vahva. See andis juurde uut energiat ja näitas, et teen õiget asja.
Mis oli programmi juures kõige suurem katsumus?
Olukordi, mis ette tulid, ei nimetaks ma katsumusteks, pigem uuteks kogemusteks ja väljakutseteks. Nimelt olin varem andnud eesti keele eratunde täiskasvanutele inglise keele baasil. Õpetada korraga grupp noori oli minu jaoks uus kogemus, kuid hoopis huvitavamaks väljakutseks osutus õpetamine vahenduskeeleta, mis nõudis minult mugavustsoonist väljumist.
Mida kõige rohkem sellest kogemusest ja koostööst õppisite?
Ma muutusin enesekindlamaks noorte õpetamisel. Kui varem nägin end tulevikus pigem vaid täiskasvanute õpetajana, siis pärast seda programmi jätkasin põhikooli õpilaste õpetamist ning teen seda tänaseni.
Mis on põhiline põhjus, miks soovitaksid teistelegi programmiga liituda?
Soovitan kõigil, ka neil, kes ei õpi õpetaja erialal, programmiga liituda, kuna noortega töötamine on lihtsalt nii inspireeriv, see õpetab olema kannatlikum ning sunnib loomingulisemalt mõtlema.