Umpierrez ja Jakobson kirjutavad hargmaisest populismist ajakirjas European Political Science
Populistide valijaid käsitlevad uuringud viitavad, et enamasti valivaid selliseid erakondi ja poliitikuid inimesed, kes tajuvad, et nad on jäänud elus kaotaja rolli: nad tunnetavad, et nad on ühiskonnas kõrvale tõugatud, ei oma kontrolli nende elu mõjutavate tegurite üle, et kellelgi on elus neist ebaõiglaselt rohkem vedanud.
Sellest lähtuvalt võiks küsida: kuidas on siis lood rändajatega? Paljud rändajadki tunnevad, et teise riiki tööle minek – näiteks Soome ehitajaks – pole olnud nende esimene valik, vaid olude sund. Ja isegi, kui palk võõrsil on varasemast parem, jääb see sageli oluliselt alla kohalikele, mis avaldub ka n-ö kalevipoegade elustandardis. Kas sellest võiks järeldada, et rändajad on populistidele kerge saak?
Seda uurisidki Sebastian Umpierrez de Reguero ja Mari-Liis Jakobson äsja ajakirjas European Political Science ilmunud artiklis “Explaining Support for Populists Among External Voters: Between Home and Host Country”.
Tuginedes valimistulemustele 21 Euroopa ja Ladina Ameerika riigis, uurisid nad, kas võõrsil elavad valijad toetavad tõenäolisemalt populiste kui kodumaal elavad valijad, kuidas varieeruvad nende eelistused populismi parem-vasak skaalal. Lisaks analüüsisid nad Itaalia ja Ecuadori valimistulemuste pinnalt, mil määral mõjutab toetust populistidele rändajate režiim ja populistide edu sihtriigis.
Tulemused viitavad, et kuigi kodumaal elavatel valijatel on siiski kergelt suurem tõenäosus hääletada populistide poolt, varieerub see trend riigiti oluliselt ning seega võib öelda, et on olemas nii rohkem kui vähem populismilembesed diasporaad. Lisaks näitavad tulemused, et välisvalijate toetus vasakpopulistidele on kõrgem siis, kui nood juba võimul on, samas, kui parempopuliste toetatakse siis, kui nad kandideerivad opositsioonist.
Rändajate sihtriikide režiim erilist mõju populistide toetusele ei omanud. Küll aga joonistus välja huvitav trend, kus rändajad, kes olid otsustanud populaarsete sihtkohtade kasuks, kaldusid valima vasakpopuliste, samas, kui valijad ebatüüpilisemates sihtkohtades toetasid pigem parempopuliste. Üks võimalik seletus sellele seondub erinevate rändemustritega: vasakpopulistide toetajate rännet võib vaadelda rohkem ahelrändena, kus palju inimesi liigub läbi rändevõrgustike samal perioodil samasse sihtriiki, valdavalt tegema lihtsamaid töid. Parempopulistide toetus on kõrgem aga teistsuguste rändemustritega ning võib seega seonduda teiste põhjustega.
Artikkel on järjekorras juba neljas ja (seni) viimane hargmaist populismi käsitlevas artiklite tsüklis. Varasemalt on autorid käsitlenud populistlike erakondade kampaania tegemise põhimõtteid ja organisatsioonilisi loogikaid.
Loe lähemalt:
- Umpierrez de Reguero, S., & Jakobson, M. L. (2023). Explaining Support for Populists among External Voters: Between Home and Host Country. European Political Science. Online first. .
- Jakobson, M. L., Umpierrez de Reguero, S., & Yener-Roderburg, I. Ö. (2022). When migrants become ‘the people’: unpacking homeland populism. Contemporary Politics. Online First
- Jakobson, M. L., Saarts, T., & Kalev, L. (2021). Institutionalization of transnationalizing political parties: the case of the Conservative People’s Party of Estonia. Comparative Migration Studies, 9,40.
- Jakobson, M. L., Saarts, T., & Kalev, L. (2020). Radical right across borders?: The case of EKRE’s Finnish branch. Kogumikus Political Parties Abroad (pp. 21-38). Routledge.