ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Konservatiivset demokraatiat pole paraku aga olemas ning liberaalne demokraatia on standardne valitsusvorm, mis kehtib täna peaaegu kõikjal läänemaailmas. Liberaalse demokraatia vastandiks on hoopis populistlik demokraatia.

Liberaalne demokraatial on kolm aluspõhimõtet. Esiteks, õigusriiklus – arusaam, et riigivalitsemises on seadused ülimuslikud, neist peavad kinni ka võimulolijad ning kõik kodanikud on seaduse eest võrdsed.

Teiseks, universaalsed kodanikuõigused ja vabadused, nagu sõnavabadus, koosolekuvabadus, pressivabadus, usuvabadus jne. Oluline on siinjuures just universaalsuse põhimõte – need on tagatud kõigile sõltumata rassist, soost, rahvusest, usutunnistusest, seksuaalsest sättumusest jne.

Kolmandaks, võimude lahusus – seadusandlik võim (parlament), täidesaatev võim (valitsus) ja kohtuvõim on lahutatud ja kontrollivad üksteise tegevust.

Kas ei tule see tuttav ette? Kõige selle leiame ka tänases Eesti põhiseaduses. Täna on veel Eesti liberaalne demokraatia. Liberaalne demokraatia ei tähenda seega ei pealesurutud multikultuursust, kohustust seadustada samasooliste abielud, uste avamist piiramatule immigratsioonile jne. 

Liberaalse demokraatia alternatiiviks on populistlik demokraatia. Populistlik demokraatia paneb rõhuasetuse just demokraatia poolele ehk siis tähtsustab rahva võimu ülimuslikkust, soovides seejuures kõrvale jätta kõik eelpool nimetatud liberaalsed kontrolli ja tasakaalumehhanismid. Populistlikus demokraatias on rahva tahe või rahvalt mandaadi saanud liidrite tahe ülimuslik.

Rahva tahte avaldumist ei tohi kammitseda miski – ei ükski seadustäht ega vaheinstitutsioon rahva ja tema valitud juhtide vahel. Kui rahvas näiteks otsustab referendumil, et mõnelt vähemusgrupi kodanikuõigusi tuleb tugevalt piirata, siis ei loe siin enam see, mis ütlevad kohtud, põhiseadus või näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus– rahvas on rääkinud. Kui rahva poolt mandaadi saanud valitsuspoliitikud midagi otsustavad, siis võivad nad vabalt sõita üle parlamendi ja kohtuvõimu ning seaduseid eirates oma poliitikat ellu viia, sest neil on ju rahva mandaat.

Maailma ajaloos pole seni veel näiteid, kus populistlik demokraatia oleks pikalt elujõuliseks osutunud – peeaegu alati muundub ta teatud liiki diktatuuriks, kus kitsas kildkond hakkab väidetavale „rahva tahtele“ apelleerides ellu viima oma huve. See saabki kõik juhtuda, sest liberaalse demokraatia poolt kehtestatud elementaarsed tasakaalu- ja kontrollimehhanismid on maha võetud.