ÌìÃÀÓ°ÊÓ

2009. aastal lahkus meie hulgast Ökoloogia Instituudi asutaja ja kauaaegne
direktor professor Jaan-Mati Punning. Tema 70. sünniaastapäeva
tähistamiseks korraldas Ökoloogia Instituut 2010. aasta märtsis
mälestuskonverentsi, et korra veel läbi käia see rada, mille prof
Punning meile ette oli sammunud. Sellel konverentsil kõneldu ongi suurel
määral kogumiku kaante vahele jõudnud. Professor Punningu mälestuseks
ja nooremale põlvkonnale mäletamiseks.Kogumik on üles ehitatud kahes
osas, kus esimeses räägitakse teadusest ja teises mälestustest. Esimene
osajärgib ligikaudselt seda aegrida, kuidas prof Punningu teadustöö
arenes. Nii ongi esimeseks artikliks, mille autoriks on Rein Vaikmäe, lugu
sellest kuidas Eestisse loodi omal ajal maailma absoluutsesse tippu
kuulunud isotoopide laboratoorium ning käivitusid tööd
radiosüsinikumeetodi arendamiseks.Teises artiklis räägib Enn Kaup
sellest, mis asi on radiosüsinikumeetod, milliega peab selle meetodi puhul
arvestam, kui seda rakendatakse uuringutes näiteks mõne objekti vanuse
määramisel, ning mis on konventsionaalne ja AMS dateering.Kolmanda loo
autor on Anto Raukas, ilma kelleta poleks seda kogumikku kui tervikut
ilmselt sündinud. Oma artiklis räägib Anto Raukas talle omasel
otsekohesel viisil sellest, milline oli Jaan-Mati Punningu panus
pleistotseeni stratigraafiasse ega jäta tkäsitlemata ka neid raskusi, mis
sellel teel ees seisid. Pleistotseenist liikus prof Punning kaasajale
natuke lähemate uurimsküsimuste juurde – Tiiu Koff on kirja pannud loo
arengutest Holotseeni paelogeograafilistes uuringutes. Prof Punningu üks
viimasemaid õpilasi, Jaanus Terasmaa, on kirjutanud loo ajast, ruumist ja
paleolimnoloogiast. Selles, antud kogumiku ühes kõige mahukamas artiklis,
on väga hästi kokkuvõetud paleoökoloogilised printsiibid, aja ja ruumi
suhtelisus neis uuringutes ning loomulikult prof Punningu roll selliste
uuringute käivitamisel Eestis.Kirde Eesti probleemistikust on loo
kirjutanud Katrin Erg.Ei saa me ilma Peipsita. Peipsi järve uurimise
juurde pöördus prof Punning korduvalt tagasi ja seetõttu on ka siin
kogumikus lugu Peipsi idaranna morfoloogiast ja arengust Elvi
Tavastilt.Lisaks sellele, et Jaan-Mati Punning oli väga produktiivne ja
innukas teadlane, lõi ta väga aktiivselt kaasa ka meie riigi
ühiskonnaasjades. Paljud seda ilmselt ei tea, aga tema kutsus omal ajal
kokku säästva arengu komisjoni. Jüri Kann on sellesse kogumikku
kirjutanud loo sellest, milline on prof Punningu panus Eesti jätkusuutliku
arengu kindlustamisel.Kui teadlasele pühendatakse mõni publiktasioon,
siis üldjuhul see sisaldabki ülevaateartikleid teadlase tegemistest.
Ökoloogia Instituut tahtis sel korral teha teisiti ja kogus kokku
mälestusi Jaan-Mati Punningu erinevatest eluetappidest. Näiteks Arvi
Liiva kirjutab Punningu esimestest tööaastatest. Paljud võibolla seda ei
tea, et üks esimesi töökohti oli prof Punningul Zooloogia ja botaanika
instituudis.Väga oluline etapp Jaan-Mati Punningu elust möödus ühes
rohelises majas aadressiga Kevade 2, Tallinn. Ja üheks väga oluliseks
inimeseks, kes Mati kõrval selle maja ülesehitamist juhtis ja hiljem
Punningule suureks abiks oli, oli Aili Kants. Tema pani enne pensionile
jäämist kirja oma mõtted ja mälestused instituudist. Nüüd on see lugu
ka selles kogumikus.Mati vend Vello Punning koos õde Heli-Maiga on kirja
pannud meenutused väikevennast, tema lapsepõlvest ja suureks
kasvamisest.Väga sageli seda ei juhtu, aga selle kogumiku puhul see on nii
läinud, et mälestuste osa lõpetab üks lühike lugu Jaan-Mati Punningult
endalt. Kogumiku küljendajaks ja kujundajaks on Ludmilla Krusta.