����Ӱ��

"Ma jõudsin kohale septembris. Oma elu ühte kohvrisse pakkimine oli olnud paras katsumus, kusjuures saabudes tundsin ma kohe puudust oma saabastest, mille sõbranna mu pagasist välja võttis, öeldes, et Portugal on lõunamaa," kirjeldab TLÜ tudeng Marta Pulk algust uues riigis välismaalasena, kes kohalikku keelt eriti ei oska.

Paduvihm ja rõsked ruumid

Oh, kuidas me eksisime! Laupäeva öösel Portosse jõudes tervitas “kuum lõunamaa” mind paduvihmaga. “Pagan, siin on külmem kui Eestis," mõtlesin kohvrit vanalinna küngastest üles ja alla vedades. Veel ei aimanud ma, et portugaallase jaoks on normaalne talvel jopega toas olla, sest majasid tihtilugu ei köeta. Või et kapist riideid välja võttes on nad seinte rõskusest niisked. Leidsin üles oma hosteli ja olles 35 kilogrammi pagasit jalgsi kuuendale korrusele vedanud, läksin alla kööki klaasi vee järele.

Köögis istunud neljast inimesest, kes parasjagu punast veini koolaga kokku segasid, said peagi lähedased sõbrad, kahest ka korterinaabrid. Ja koos avastasime me nii Portugali kui äraolemise võlud. Mõne nädala pärast olin end koos kahe Poola tüdruku ja Portugali poisiga kooli lähedal kolmetoalises korteris sisse seadnud.

“Oma tänava lapsed”

Meie jagatud kodu, imeilusa vaatega Douro jõele ja sillale nägi kooselatud viie kuu jooksul nii pidusid kui draamat. Erinevad harjumused, temperamendid ja kultuurid tegid meid üksteisele nii raskeks kui ka huvitavaks. Peagi vallutasime me “oma tänava lastega” kogu ümbruskonna. Kondasime öösiti õues, viipasime päeviti harjatöökoja vanamehele, kes oma pihkudel tuvisid toitis, korraldasime kahepäevaseid ja –öiseid õppimismaratone, kus igaüks oma läpaka taga nohisedes kirjutab, kes esteetikaettekannet, kes stsenaariumit, kes näidendi analüüsi...

Kuna portugaallastel on tihti inglise keele rääkimise suhtes seletamatu valehäbi – ehk siis nad oskavad, aga pole nõus rääkima – olin ma tihti õnnelik, et õpin kunstieriala, sest piisavalt oli ka praktilisi töid. Loengus on iga päev vedamise asi, mõni lektor viitsib inglise keeles rääkida, teine mitte. Mõni täna oskab inglise keelt, aga järgmisel päeval äkki enam ei oska.

Kõigi teiste jaoks on see lihtsalt järjekordne loeng, aga mina tundsin ühel hetkel, et mind ignoreeritakse kolmandat kuud. Ja kui mitte muidu, siis kiusu pärast õpin selle keele ära. Kuna mu kursus oli väike, hakkasin ma end nähtavaks tegema. Küsima, pakkuma, initsiatiivi üles näitama, kõige üle nalja tegema... Nii inglise kui portugali keeles, nii palju kui suutsin. Ja äkki oli koolielul jälle maitse. „Õppimisest“ sai õppimine.

Rääkida õiges keeles

Äkki polnud ma enam naeratav blond tüdruk teises pingis, kes on tänulik iga sõna eest, millest ta aru saab, vaid keegi kellega tahetakse arvestada. Ja see on tohutu saavutuse tunne. Seda muret ei pruugi mõista su klassikaaslased, aga seda mõistavad teised erasmuslased, kes viitsivad sinuga koos avastada ja kõige üle imestada.

Erasmuslased saavad aru võlust ja valust, et keegi ei tea sinust midagi muud kui see, mida antud hetkel teed. Sa oled puhas leht ja ainult see loeb, mida ise oma kogemusest välja võtta oskad. Iga Migueli, kes tahab korterit üürida, aga ütleb, et uksed ei käi lukku ning koolis ei tohi elukohast rääkida, ei tasu karta, vaid naeratades vehkat teha.

Või et kõige huvitavamad inimesed leiab siis, kui kirbuturu kõrval asuva silla jalamile võileiba sööma minna ja võõraga ta koerast juttu teha. Et saab loksuda lõpututes rongides ja lugeda huviga sõnaraamatut. Et kõige parem söögikoht on see, millel pole silti, vaid lahtine uks lõunatunnil. Portugalis võib ka juhtuda, et kui üksteisele võõrad inimesed kogemata tänaval kokku põrkavad, siis nad lahendavad asja kallistusega. Avastamist väärt, on see väike imelik riik.

* Fotod: Internet. Artikkel osales Erasmuse kevadisel jutukonkursil.