����Ӱ��

Laupäeval, 26. novembril saadeti Talinna Ülikooli aulast viimasele teekonnale Mait Arvisto. ”Mait oli pühendunud inimene,” nendib sotsioloog Ülo Vooglaid. ”Kujunesime koos ja oli aeg, kus ei möödunud päevagi, kus me poleks millegi üle arutanud, vaielnud, rõõmustanud.”

Järgnev on Ülo Vooglaiu isiklik ja avalik kiri oma vanale väga kallile sõbrale:

Mäletad, Mait, saatus viis meid kokku 1960ndate keskel.

Olid siis alati kohal toonase sotsioloogialabori seminarides nii Tartus kui Käärikul ja olid ka nende hulgas, kellele peetud loengute ja väitluste põhjal kujunes "sotsialismileeri" esimene sotsioloogiaõpik. Su enda dissertatsioonist sai pikaks ajaks nii tee kui ka taseme näitaja.

60ndate Tartu oli väga eriline. Ülikool, Edasi toimetus ja Vanemuine moodustasid sellise kolmnurga, mis kiirgas igas suunas ja suutis ka vastu pidada, julgustada ja innustada väga paljusid.

Sotsioloogiline mõtlemisviis oli parteilise diktaatorliku mõtlemisviisi eitus  Küllap mäletad, et selles vaimus kasvas päris palju inimesi, kes pühendasid end oma rahva teenimisele. Mait, me ei rääkinud sellest kunagi, aga täna ütlen, et Sina olid üks nende hulgast. Usun, et olid ka ise selle üle õnnelik.

Mõned tähendusrikkad detailid päris algusest.

Me olime toona, 60ndate keskel, ülikoolis veel "sälu" staatuses. Õnneks oli meie ees ja kõrval Heino Liimets, Enn Koemets, Helga Kurm, Inge Unt, Benno Nedzvedski... Nende "kool", milles mitte keegi ei üritanud kunagi kedagi õpetada ega kasvatada, võimaldas vägagi täpselt eristada olulist ning aru saada, kus on piir ja mis on mõõt, kuidas mõelda, öelda ja tegutseda, kuidas näha, mis on õigus, õiglus, ausus, väärikus, visadus, julgus kaitsta tõde ja ka akadeemilisi kaanoneid. 

Meenutan siin üht sündmust, millest meil oli koos õnn osa saada. See sündmus etendas suurt osa meile kõigele ja ka sellele, mis edaspidi juhtuma hakkas. Seda sündmust on harva meenutatud, ehkki selle tähendus oli väga tugev. Kui veidi liialdada, võib öelda, et sellest on õppida veel ja veel. 

Tänapäeval pole olnud just samasuguseid taotlusi, aga selliseid juhtumeid, kus dissertatsiooni asemel esitatakse tekst, mille autoril (ja ilmselt siis ka juhendajal) pole veel kujutlust ei teadusest ega teaduslikust mõtlemisviisist, tuleb ette alatasa. Seepärast püüan nüüd meenutada ka selliseid detaile, mis võivad tunduda "pisiasjadena". 

Selles sündmuses osalejatest on lisaks Jüri Ornile veel mõned elus ja võivad ehk ka üht-teist täpsustada. Juhtus nii, et toonase Kõrgema ja Kesk-erihariduse Komitee esimehe, ajalookandidaat Arnold Koobi juhendamisel jõudis üks ����Ӱ��s elanud naisseltsimees TRÜ-s kaitsma oma dissertatsiooni "Kutseharidus kodanlikus Eestis" (mäletamist mööda).

Restoranis "Volga" olid lauad nagu äkked ja ootasid kõiki, kes tahtsid õnnitleda teaduskandidaadi kraadi saamiseks vajaliku dissertatsiooni eduka kaitsmise puhul. Kaitsmise ajal aga ütlesid mõlemad oponendid ja ka need, kes dissertandile mõne küsimuse olid esitanud, et sellel tekstil, mis on dissertatsioonina esitatud, ei ole teadusliku töö tunnuseid ja selle autorit ei ole võimalik pidada pedagoogikakandidaadi kraadi vääriliseks.

Mäletad, Mait, pidu jäi ära? Mäletad, milline meeleolu valitses? Mäletad, kuidas auväärsed, kes akadeemilise nõudlikkuse nimel läksid kartmatult sõtta, milles polnud toona võimalik võita, surusid üksteisel kätt?

Pedagoogikakateedri pimedas ja külmas WC-s, kraanikausi all, seisis veel mitu nädalat suur ämbritäis tumepunaseid roose, mis jäid laiali jagamata. Tol ajal kehtinud korra järgi oli ette nähtud, et juhendaja, kelle dissertant kukub kaitsmisel läbi, kaotab kolmeks aastaks juhendamisõiguse. EKP Keskkomitee esitas pärast eespool kirjeldatud lugu Arnold Koobi NSVL Pedagoogikaakadeemia korrespondentliikmeks ja pani ta üsna varsti ka Fjodor Klementi asemele TRÜ rektoriks.

1975, aastal, kui TRÜ rektor Koop asus kätte maksma ja "ellu viima" EKP KK direktiivi "Tartu vaim" ülikoolist ja Eestist välja juurida, pandi kinni sotsioloogialabor. Samal aastal pidi Tartust lahkuma ka nii Pedagoogikakateedri tuumik kui ka Kehakultuuriteaduskonna sotsioloogid. Tartu Ülikooli jäi "sotsioloogina" tegutsema  vaid Mikk Titma juhitud ja Arnold Koobi juhendatud Kommunistliku kasvatuse uurimise labor (seesama, mida TÜ-s peetakse praegu "sotsioloogia õppetooli alguseks").

Olid ajad... Mait, Sa olid Pedagoogikaülikoolis algul õppejõud, siis kateedrijuhataja, spordisotsioloogia labori juhataja, ka teadusprorektor ja arendusprorektor ning ka rektor. Sinu visa ja järjekindla surve tulemusel hakkas TPed I-s edenema teadus.

Mäletad, Mait,  kuidas me 1996. aastal koos kandideerisime ����Ӱ�� Pedagoogikaülikooli rektoriks? See oli mitte väga põnev, küll aga sisukas aeg. Siis sain Sinu abil lähemalt vaadata, milline on see maja ja selles toimuv tegevus. Nägin ja tundsin, mis võib juhtuda ühe kõrgkooliga, kui selle rektor orienteerub kas ainult hobustes või tunneb ainult Plehhanovit..., kui partei saadab sinna "õppejõuks" neid, kes mujale enam üldse ei sobi jne. 

Koos püüdsime läbi arutada selle asutuse head ja vead, nii võimalused kui ka kammitsad, juba juhtunud õnnetused ja ohud. Pidasime nõu, kuidas midagi olulist niimoodi öelda, et keegi väga ei vihastaks. Leppisime kokku, et "valijate" ees seisame omaette ja ajame iseseisvat juttu. Minu ülesandeks jäi maalida tulevikupilte...

Kunagisest ����Ӱ�� Pedagoogilisest Instituudist sai ����Ӱ�� Pedagoogikaülikool ja sellest edasi ����Ӱ�� Ülikool. Paljud naersid selle üle. TÜ endise rektori, presidendikandidaadi ning Riigikogu liikme Peeter Tulviste meelest kõlas " ����Ӱ�� Ülikool" sama naljakalt, nagu "Tartu kilud".

Ülikooliga on, kuidas on! Sina oled rajanud Eestis rahvaspordi filosoofilised alused ja saavutasid, et need, kellel oli otsustamisõigust, said aru, et kompass, mille meisterdasid, on neile vajalik. Oled olnud 10 aastat Eesti Spordikomitee teaduslik-metoodilise nõukogu esimees. Oled kavandanud rekreatsioonipoliitika alused, korrastanud massi- või tervisespordi harrastamise kui sihi ja eesmärgi ning printsiipide süsteemi, mida järgida, kui tahetakse neid eesmärke ka saavutada.

80-date lõpus mõtlesid välja, kuidas viia Eesti spordielu juhtimine uutele rööbastele.

Olid kõikidel vähegi olulistel "postidel" nii Eesti spordielus kui ka rahvusvahelisel tasandil. Sa ei saa öelda, et Sind ei ole märgatud, arvestatud ega hinnatud. Olid siin asendamatuks peetud mõtleja ja mõtestaja.

Mait, Sa tahtsid olla ja ka olid hea inimene. Sa püüdsid igal juhul olla mõistev ja leplik. Ka siis, kui rahuldava olukorra saavutamiseks oli minu meelest vaja olla karm ja kordades nõudlikum.

Mait, kui kunagi jälle kokku saame, siis meenutame edasi ja täpsemalt. Siis vaatame, mis meil (Sinu meelest minul) viltu läks ja mida oleksime pidanud tegema teisiti, mida oleksime pidanud jätma tegemata, millele oleksime pidanud rohkem tähelepanu pöörama jne. Kui me vaidlesime ja ei suutnud kokku leppida, soovitasid Sina, et las jääb nii, nagu ütles see, kes oli kiirem Mina arvasin selle peale, et tegelikult las jääb nii, nagu ütles see, kes on vanem. Ma ei arvanud kunagi, et pean vanemana Sulle lahkumisel ütlema kaasa oma tänusõnad, et Sa olid väga hea sõber.

Loodame, Mait, et noored jätkavad Su mõtteid ja tööd ning püüavad ning suudavad hoida kõike seda, mis on aegumatu.

Puhka rahus!