ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Esimene september on aastate jooksul tekitanud erinevaid tundeid. Veel algklassides tundus suvi liialt pikk ja uue kooliaasta ootus oli nii meeletu, et juba augusti alguses proovisin peegli ees koolivormi valgete sukkpükste, valge krae ja läikivate kingadega selga ning kibelesin, et kontrolltööd Lindgreni „Vennad Lõvisüdamete“ peale sooritada.

Põhikoolis too kooliaasta alguse ootus küll langes ja üldse ei oodanud seda hirmsat kontrolltööd „Tõde ja Õiguse“ peale juba järgmisel nädalal. Gümnaasiumis suve nagu polnudki, sest Jack Kerouaci avastamata viljad pakkusid niivõrd palju inspiratsiooni, et päevi jäi kuudepikku liiga väheks. Siiski oli nendel esimestel septembritel midagi seesugust, mis tekitas rõõmu ja elevust, et vahva oli ikka ja jälle klassikaaslastega sammud pidulikes kingades koolimaja poole koos seada. 

Hea ülikoolipere!

Meil on taas käes esimene september. Kuid seekord pole mul jalas kingad. Tänaseks tekitab mõte esimesest septembrist kurnatust, pahameelt ja ebakindlust tuleviku ees.

Meie meediast kostuvad riigiametnike poolt teated, et sel kuul väljastatakse kõrgharidusse kümme miljonit. Ja see on küll tõde, kuid see on poolik tõde. Kümme miljonit tundub kui suur ja lausa hoomamatu summa. Kuid terve tõde on, et see kustutab vaid tulekahjud ja pinnas jääb kuumal ja kuival ajal hõõguma, millest kohe süttib taas leek. Meie ülikoolide rektorid palusid rohkem kui 100 miljonit, et tagada kõrghariduse jätkusuutlikkus. Vanamoodselt võiks öelda, et meid tõmmati haneks, kuid tudengikeeli öeldakse selle kohta, et me saime korralikult üle.

Mõtle, tudeng, kui sulle pakutakse tööampsu üritusel ja sa soovid selle eest 100 eurot, aga sulle pakutakse 10. Sellised poolikud sopased tõed, mis ehk loodud selleks, et tekitada illusioon nagu probleem on leidnud lahenduse, on põhjus, miks ma täna olen siin kummikutes. See ei ole lahendus, ei ülikoolidele ega meie tudengitele, kellest esimesed on ülekoormatud ja alatasustatud ning teised ei saa loovutada võimalikult suurt osa oma panusest enda harimisele ja keskenduvad sellel, et end majanduslikult reel hoida, mis on iga homsega aina keerulisem.

Meie üliõpilaskonna head kolleegid Tartus vedasid võimsalt eest sõnumit, mis tähistas just seda, et kõrgharidusse ei paigutata piisavalt raha ja see on absurdne, et meie ülikoolid ja tudengid seda raha kui kerjama peavad.

Nüüd tahangi tervitada Tartut ja öelda, et me oleme teie ja selle sõnumiga koos, võimendame seda ja kerjame teiega koos nii, et meie kerjakõlin Toompeale kuulda oleks. Hea üliõpilaskond, kõlistagem! 

*üliõpilased kogu sisehoovis kõlistavad sente*

Dear international students, I welcome you to Tallinn University. Although I am happy to see you here, and I am grateful that you have been enjoying our beautiful city, great campus, and your new acquaintances. And I am glad that you have chosen Tallinn University. But you have arrived in Estonia at a very critical time. What you have just witnessed is the demonstration of Estonia’s tiredness of our decision makers, to whom we still have to somehow prove that our higher education is underfunded, that the work and study conditions of our academic staff and students is not reasonable if we want to continue to have a smart and educated nation. Thank you for joining us in voicing this message, which was put forth by our good colleagues in the University of Tartu’s Student Union.

There is yet another complex and gut wrenching matter troubling most of the world.

Russia’s aggression puts our friends in Ukraine in a terrifying situation. Being close to Ukraine by distance and by culture, having the same enemy, makes us all feel misery, anguish but mostly outrage. There is something about the perception of independence in this part of the world that our heart aches for our friends. It might feel like everything we try and do from our part is still too little. But if we all do a little, the impact gets bigger.

Let me tell you of one of our student organisations whose impact has been immeasurable. „Students with Ukraine“, that was created within days and they, for more than half a year, have actively worked to collect essentials to send to the border and into Ukraine, had fundraising events, and will continue to think of ways to broaden the vision of helping our dear Ukrainian friends. I here-by would like to announce that the Student Union of Tallinn University recognizes the „Students with Ukraine“ club for its exceptional contribution to supporting Ukraine. 

Thank you!