Ülikooli kirjastuselt ilmus raamat Juri Lotmani, Zara Mintsi ja Boriss Jegorovi kirjavahetusest
Ӱ Ülikooli kirjastuselt ilmus värskelt trükist raamat "Ю. М.Лотман, З. Г. Минц – Б. Ф. Егоров. Переписка1954-1965 гг." – Juri Lotmani, Zara Mintsi ja Boriss Jegorovikirjavahetus aastatest 1954-1965.
Raamat sisaldab kolme väljapaistva eesti ja vene humanitaarteadlase J.
Lotmani, Z. Mintsi ja B. Jegorovi 218 kirja, millest suur osa leiab
avaldamist esmakordselt. Kirjade trükikuju on viidud maksimaalsesse
vastavusse käsikirjaliste originaalidega; materjal on kommenteeritud,
varustatud põhjaliku nimeregistri ja Boriss Jegorovi eessõnaga. Lisaks
ilmuvad raamatus mõned Juri Lotmani joonistused ja seniavaldamata
fotod."Lugedes Juri Mihhailovitši ja Boriss Jegorovi kirjavahetust,
hämmastas mind kahe õpetlase dialoogis kajav sügav humanism, kuid samuti
teravmeelsus ja ääretu mure teadusmõtte arengu pärast – võiks isegi
öelda, oma erilise missiooni tunnetus. Nii Juri Mihhailovitš kui Boriss
Jegorov on minu kui Lotmani õpilase jaoks eetilise õpetlase kehastuseks.
Lisaks sellele on see kirjavahetus näide klassikalisest epistolaarsest
žanrist, mida meie ajal kohtab harva," sõnas Rein Veidemann.Avaldatud
epistolaarne materjal fikseerib hetked Eesti teaduselus, mil sündis
ülemaailmselt tuntuks saanud Tartu-Moskva semiootikakoolkond, kuid
võimaldab samas ka jälgida teaduslike ideede sündi ning avab kirjade
autorite inimlikku külge. Mihhail Lotman meenutab: "Boriss Jegorov oli
1950.-1960. aastatel minu vanemate kõige lähedasem sõber ja kolleeg.
Jegorovitega ei sidunud neid mitte ainult professionaalsed huvid, vaid ka
sarnased ühiskondlikud ja eetilised orientiirid, mida võiks lühidalt
tähistada sõnaga "nonkonformism". Lapsena jälgisin ma haaratult
sädemeid pilduvaid vestlusi "Borfediga", mis tihtilugu läksid üle –
siiski sõbralikeks – tormilisteks vaidlusteks. Nad täiendasid
teineteist suurepäraselt ja aastaid, mil Jegorov juhatas kateedrit,
nimetas isa alati õnnelikeks. Kirjavahetus sai alguse juba Jegorovi
Tartu-elu aegadel, kuid muutus eriti intensiivseks pärast tema naasmist
Leningradi. Isa hoidis Jegorovit kursis kateedri asjade ja Tartu
väljaannetega ning pidas tema arvamust kõrges hinnas. Nende sõprus, mida
ei varjutanud poole sajandi jooksul ka mõnevõrra tõsisemad konfliktid,
kestis kuni isa surmani." TLÜ Kirjastuse värskelt trükivalgust
näinud kogumik sisaldab esimese kolmandiku Juri Lotmani, Zara Mintsi ja
Boriss Jegorovi kolmeosalisena avaldatavast kirjavahetusest.Käsikirja
koostasid Eesti Semiootikavaramu vanemteadur Tatjana Kuzovkina, Lotmani
stipendiaat Nikolai Poseljagin ja üks korrespondentidest – Boriss
Jegorov. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas "Bibliotheca Lotmaniana", kus
on eelnevalt ilmunud Juri Lotmani monograafia
"Непредсказуемые механизмы культуры" ning
Mihhail Lotmani koostatud kogumik "Jalutuskäigud
Lotmaniga".Lisainformatsioon: Heli Allik (telefon: 640 9242, e-post:
heli.allik@tlu.ee)http://www.tlupress.com/
Lotmani, Z. Mintsi ja B. Jegorovi 218 kirja, millest suur osa leiab
avaldamist esmakordselt. Kirjade trükikuju on viidud maksimaalsesse
vastavusse käsikirjaliste originaalidega; materjal on kommenteeritud,
varustatud põhjaliku nimeregistri ja Boriss Jegorovi eessõnaga. Lisaks
ilmuvad raamatus mõned Juri Lotmani joonistused ja seniavaldamata
fotod."Lugedes Juri Mihhailovitši ja Boriss Jegorovi kirjavahetust,
hämmastas mind kahe õpetlase dialoogis kajav sügav humanism, kuid samuti
teravmeelsus ja ääretu mure teadusmõtte arengu pärast – võiks isegi
öelda, oma erilise missiooni tunnetus. Nii Juri Mihhailovitš kui Boriss
Jegorov on minu kui Lotmani õpilase jaoks eetilise õpetlase kehastuseks.
Lisaks sellele on see kirjavahetus näide klassikalisest epistolaarsest
žanrist, mida meie ajal kohtab harva," sõnas Rein Veidemann.Avaldatud
epistolaarne materjal fikseerib hetked Eesti teaduselus, mil sündis
ülemaailmselt tuntuks saanud Tartu-Moskva semiootikakoolkond, kuid
võimaldab samas ka jälgida teaduslike ideede sündi ning avab kirjade
autorite inimlikku külge. Mihhail Lotman meenutab: "Boriss Jegorov oli
1950.-1960. aastatel minu vanemate kõige lähedasem sõber ja kolleeg.
Jegorovitega ei sidunud neid mitte ainult professionaalsed huvid, vaid ka
sarnased ühiskondlikud ja eetilised orientiirid, mida võiks lühidalt
tähistada sõnaga "nonkonformism". Lapsena jälgisin ma haaratult
sädemeid pilduvaid vestlusi "Borfediga", mis tihtilugu läksid üle –
siiski sõbralikeks – tormilisteks vaidlusteks. Nad täiendasid
teineteist suurepäraselt ja aastaid, mil Jegorov juhatas kateedrit,
nimetas isa alati õnnelikeks. Kirjavahetus sai alguse juba Jegorovi
Tartu-elu aegadel, kuid muutus eriti intensiivseks pärast tema naasmist
Leningradi. Isa hoidis Jegorovit kursis kateedri asjade ja Tartu
väljaannetega ning pidas tema arvamust kõrges hinnas. Nende sõprus, mida
ei varjutanud poole sajandi jooksul ka mõnevõrra tõsisemad konfliktid,
kestis kuni isa surmani." TLÜ Kirjastuse värskelt trükivalgust
näinud kogumik sisaldab esimese kolmandiku Juri Lotmani, Zara Mintsi ja
Boriss Jegorovi kolmeosalisena avaldatavast kirjavahetusest.Käsikirja
koostasid Eesti Semiootikavaramu vanemteadur Tatjana Kuzovkina, Lotmani
stipendiaat Nikolai Poseljagin ja üks korrespondentidest – Boriss
Jegorov. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas "Bibliotheca Lotmaniana", kus
on eelnevalt ilmunud Juri Lotmani monograafia
"Непредсказуемые механизмы культуры" ning
Mihhail Lotmani koostatud kogumik "Jalutuskäigud
Lotmaniga".Lisainformatsioon: Heli Allik (telefon: 640 9242, e-post:
heli.allik@tlu.ee)http://www.tlupress.com/