ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Eestis suuri ürgmetsamassiive Kanguri kinnitusel pole. "Lähimad sellised metsad leiaks Venemaalt Siberist," tõdes Kangur lisades, et taiga lõppeb sisuliselt meie Kirde-Eestis. "Lähedased looduslikele metsadele on ehk Alutaguse metsad, kuigi ka seal on toimunud korduvalt põlenguid. Ka metsatulekahju võib olla looduslik protsess, kuid mitte siis kui selle on süüdanud inimtegevus. Põlismetsi, kus pole näha inimtegevuse jälgi, on Eestis umbes mõnisada hektarit järele jäänud. Nende hulka võiks paigutada ka vanad soometsad, kui nad asuvad kuivendamata soomassiivides, mida on meil aga alles jäänud vaid kolm protsenti kogu soodest."

Põlismetsad on Kanguri sõnul liigirikkamad ja mitmekesise vanuselise struktuuriga metsad. Erinevatest liikidest erineva vanusega puud kasvavad vaheldumisi, taime ja loomaliike on rohkem. Sõltuvalt metsatüübist võivad nad olla valgusküllasemad või pimedamad. "Meie metsade suktsessioonirea, arengurea lõppfaas peaks üldjuhul olema kuusik, mis on aga pime ja liigivaene," tõdes ta. "Sellised looduslikud metsad süttivad kergesti, näiteks välgu tagajärjel, ning metsa areng saab uuesti alata. Seetõttu pole metsade majandamine otseselt halb - pole väga suurt vahet, kas metsa võtab maha torm, haigus, tulekahju või inimene. Metsa uuenduse seisukohast on sellised häiringulised muutused väga vajalikud. Küsimus on selles, kuidas taastub sellistel aladel uus mets."

Koos mitmete kolleegidega läbiviidud analüüsid näitavad Kanguri sõnul küllalt veenvalt, et viimased 2000-3000 aastat on inimtegevus väga oluliselt meie taimkatet kujundanud. Oluliselt enam kui seda varem arvata osati. Ja ilmselt isegi enam kui kliima. "Sisuliselt kasvab meil praegusel ajal enamasti see mets, mida me ise istutame," tõi Kangur välja. "Eesti on metsade rikas, kuid väga suur osa metsadest on muudetud vabrikuks, kust saab puidust toormaterjali."

Sada aastat tagasi oli Eesti metsasus alla kümne protsendi, praegu on see üle 50 protsendi. "Tuleb vahet teha, kuidas metsi majandatakse, kuidas toimub metsa uuendamine," rõhutas Kangur. "Ilmselt võib ligikaudu öelda, et pooled Eesti metsad on külvatud ja pooled istutatud ning väike osa metsi on looduslikult ise taastunud."

Looduslik metsa taastumine kuni raieküpsuseni võtab kõige kauem aega, kuid selline mets oleks liigirikas. Istutatud või külvatud metsas saavutab domineerimise üks liik ning mets muutub monokultuurseks nagu viljapõld. Sellise metsa majandamine on lihtne. Puud on üheealised ja samast liigist. Sageli, eriti istutatud metsades, on puud veel ka sirgetes ridades. Nii on metsa lihtne harvendada. Sellised metsad on aga kergesti haavatavad haiguste, tulekahjude ja tormide poolt.

Nagu inimühiskonnaski, on ka mets elujõulisem, mida mitmekesisem ta on. Erineva vanuse ja liigilise struktuuriga mets peab muutuvale keskkonnale paremini vastu. "Istutatud või külvatud mets pole otseselt halb, kuid looduskeskkonna mõistes oleks parem, kui metsad oleks mitmekesisema struktuuriga," seletas Kangur.

Kuna me elame pidevalt muutuvas kliimas, siis varasematest kliimaperioodidest saadavad kogemused aitavad meil paremini ennustada, millisteks meie metsad võivad kujunema hakata. "Tavainimeste seisukohast võiks olla oluline ja mõtlema panev ka see küsimus, et kui pronksi aegne inimene suutis mõjutada taimkatet kliimast enam, siis millise jälje me jätame meie loodusele tänapäeva tehnoloogilise arengu juures," tõstatas Kangur küsimuse. Ta on veendunud, et inimeste mõju metsadele ei vähene. "On välja pakutud, et võiks mõelda rohkem lehtpuude metsadele, kuna tõenäolisemate kliimastsenaariumite kohaselt muutuvad meie olud väheke soojemaks ja niiskemaks, eriti talved, ning neis oludes peavad lehtpuud paremini vastu," pakkus ta ühte tulevikumetsa versiooni.

Mihkel Kangur on seda teemat uurinud juba 15 aastat. Peamiselt on ta tegelenud küsimusega, kuidas üldse taimkatte kujunemise ajalugu uurida saaks, kuidas uuringu tulemusi veelgi täpsemaks ja usaldusväärsemaks saada. Taimkatte arengu lugu on vaja aga teada selleks, et hinnata millised protsessid ja tegurid kujundavad meie ümbritsevat keskkonda.