Ãœhe Minuti Loeng: Kuidas tehakse fakte?
Ajakirjandus näikse olevat valdkond, mida igaüks arvab tundvat, miski mida võib valimatult kiita või kiruda. Mõneti on see õigustatud, sest igaühest võib kergesti saada ajakirjanik, ilma, et ta töötaks mõnes toimetuses. Ta sõnumid võivad ilmavõrgus tõhusalt levida ja neid võiks ehk isegi ajakirjanduseks pidada. Kuid ajakirjandusväljaannete staatus on vaid üks tegur, mis määrab sõnumite tõepärasust, leiab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli teleajakirjanduse dotsent Indrek Treufeldt.
Ajakirjandus näikse olevat valdkond, mida igaüks arvab tundvat, miski mida võib valimatult kiita või kiruda. Mõneti on see õigustatud, sest igaühest võib kergesti saada ajakirjanik, ilma, et ta töötaks mõnes toimetuses. Ta sõnumid võivad ilmavõrgus tõhusalt levida ja neid võiks ehk isegi ajakirjanduseks pidada. Kuid ajakirjandusväljaannete staatus on vaid üks tegur, mis määrab sõnumite tõepärasust, leiab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ã¼likooli teleajakirjanduse dotsent Indrek Treufeldt.
Fakt saab ajakirjanduses tekkida vaid juhul, kui avalikkus seda faktina ka tunnustab.
Kõige tähtsam tunnus ajakirjanduse puhul on siiski see, et see on protsess, milles sünnivad faktid ehk ajakirjandus tegeleb faktiloomega
Kui inimene ütleb, et Tammsaare pargis on ohtlik või siis ohutu jalutada, siis võib seda pidada tema isiklikuks mureks. Kui aga keegi ütleb, et ÌìÃÀÓ°ÊÓ parkide peaeksperdi (või mis iganes teine tähtis amet võib olla) sõnul on Tammsaare pargis ohutu, muutub see peaaegu faktiks. Sellist võtet nimetatakse allikale viitamiseks või atributeerimiseks. Sündmustest tiinel ajal kuuldakse iga päev selliseid lauseid. Lugejale, kuulajale või vaatajale öeldakse, mis on kellegi sõnul.
Kuid allikaviide on vaid üks lihtsamini mõistetav näide faktiloomest. Faktiloome mehhanismid on märksa keerulisemad. Seda enam, et ajakirjanduslik fakt on avalik ja mõeldud rahvale. Nii tuleb pidevalt tekitada usku, mis on ja mis ei ole fakt. Inimesed saavad ju mingil moel aru, millal on tegu väljamõeldisega, millal tegelikkusega. Vähemasti nad ise arvavad nõnda.
Faktiloome hõlmab niisiis faktide sõnastamist ajakirjanduses ning ka tingimuste loomist faktide kehtimiseks. Faktide kehtimise tingimused luuakse avalikkuses ja avalikkuse kaasabil.
Sageli tahab ajakirjanik tegelikult esitada oma arvamust, aga poeb mõne viitamise taha. Nii tekivad pooltõed.
Võim võib üritada fakti kehtestada, aga fakti kehtimistingimused pole kunagi lõplikult võimuga määratud. Nii flirdib ka totalitaarse riigi ajakirjandus faktiloomega – ei saa lõputult soosida tekste, mida avalikkus peab täielikuks valeks või väljamõeldiseks.
Uskudes ajakirjandust, usutakse ka iseennast ja ajakirjandust uurides saab midagi teada ka iseenda kohta. Eri ajastute tekstidesse ladestuvad erinevad olud. Näiteks repressioonid ja tsensuur, inimeselähedus ja rahvusvaheline haare. Need viimased on pigem kirjanduslikud mõisted. Teksti saab analüüsida, kui leida markerid ehk teatud kõnekad tunnused. Ajakirjanduse puhul toob iga päev uue teksti. Nii saab ka vaadata, mis püsiv, mis muutuv.
Ajakirjandus kui sõiduvahend
Inimene pöörab tihtilugu tähelepanu sõiduvahendile. Kuid kas on tegelikult vahet, kas sõita hobusekaarikul, mõne autoloksu või siis peene limusiiniga või siis hoopis minna jala? Rännak on ikka üsna ühesugune. Tegelikult ei märgata, kuidas ühest maastikust saab teine. Ei juurelda ka eriti, kuidas tegelikkust tajutakse.
Ka ajakirjandust saab mõne sõiduvahendiga võrrelda. Ajakirjandus kannab meid läbi aja ja esitab üha uusi vaateid muutuvast tegelikkusest. Ajakirjandusel kõige tähtsam omadus on tema perioodilisus. Nii toimub lakkamatu sünkroniseerimine oludega, mis inimesi ümbritsevad. Keeruline on selgitada, kuidas mingist sündmusest saab meediatekst, aga see on eeskätt sünkroniseerimismehhanismi üks väljendusi.
Võib ka küsida, kas ajakirjandust eri ühiskondades võiks võrrelda eri liikumisvahenditega. Et kas sõjaeelne autoritaarne Eesti ei võiks olla nagu vanamoeline limusiin, sõjajärgne totalitaarne ajakirjandus aga ebamugav, määritud akendega kohmakas Žiguli. Seevastu nüüdisaegne demokraatlik ja euroopalik ajakirjandus meenutaks ökomootoriga pereautot. Võrdluskujundeid on lihtne sõnastada, aga need on sageli kantud mingist lihtsakoelisest muljest.
Oma doktoritöös „Ajakirjanduslik faktiloome erinevates ühiskondlikes tingimustes“ on Indrek Treufeldt pakkunud välja mudeli eri ajastute (autoritaarne, totalitaarne ja demokraatlik) ajakirjanduse põhjalikuks võrdlemiseks. Moodsa tekstianalüüsi abil saab selgitada, mis jäeti kunagi välja ütlemata. Ka seda, millised olid avalikkuse teadmised ja meeleolud. Mõistagi ei saa jätta selgitamata, kuidas ajakirjandust on kontrollitud, muuhulgas ka piiratud.
Ootamatul kombel on just nõukogude ajakirjandustekstides rohkem personaalset olevikukogemust kui näiteks moodsates tekstides. Selgub, et ükski võim ei suuda kogemuse vahendamist lõpuni kontrollida.
Kui ta seda teeks, siis kaoks mulje ajakirjandusest ja usaldusväärsetest faktidest. Ajakirjandus poleks enam ajakirjandus.
Väitekirjas selgus ka, kuidas Soome alustas teise maailmasõja ajal eestikeelsete raadiosaadetega. Et vahendada eestlastele seda, mida Eesti Vabariik sobilikuks ei pidanud. Seevastu demokraatliku riigi ajakirjanduses kipub arvamus tihti muutuma faktidest olulisemaks