Ühe minuti loeng - Kuidas murda välja filtrimullist?
Infoülekülluses vajame filtreid, mis sõeluvad ebaolulisest välja olulise. Paraku on internetigigandid filtreid luues tekitanud mulli, mis kitsendab meie valikuid ja maailma nägemist, selgitab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ã¼likooli professor Tobias Ley.
Infoülekülluses vajame filtreid, mis sõeluvad ebaolulisest välja olulise. Paraku on internetigigandid filtreid luues tekitanud mulli, mis kitsendab meie valikuid ja maailma nägemist, selgitab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ã¼likooli professor Tobias Ley.
2010. aastal väitis Google’i tegevjuht Eric Schmidt, et me toodame täna iga kahe päeva tagant nii palju teavet kui tegime kokku tsivilisatsiooni algusest 2003. aastani. Elame maailmas, kus info hulk kasvab tohutu kiirusega.
Sellele enneolematule kasvule on aidanud kaasa interneti kiire areng ning lõppu pole sel näha. Üsna vastupidiselt, meil on varsti veelgi rohkem seadmeid ja masinaid, mis on internetiga ühendatud ning toodavad pidevalt uut informatsiooni.
Internet on saanud meie igapäevaelu tavaliseks osaks. Kasutame seda meid huvitavate uudiste leidmiseks, järgmisena vaadatava filmi valimiseks või tulevase puhkuse planeerimiseks. Iga sellise lihtsa tegevuse jaoks peame läbi töötama hulga informatsiooni, mis juba praegu ületab meie võimete piire.
Taolise suure hulga informatsiooniga toime tulemiseks, selle mõtestamiseks ning seejärel otsuste langetamiseks, vajame erinevaid filtreid, mis aitavad aru saada, mis on oluline ning mis mitte.
Enamus praegu käibel olevatest filtreid pakkuvatest tehnoloogiatest põhineb lihtsal printsiibil – mis on minuga sarnastele inimestele oluline, on oluline ka mulle.
Me loeme Facebookis uudiseid, mida meile on meie sõbrad soovitanud. Amazonis pakutakse meile raamatuid, mida teised inimesed on ostnud. Neid tehnikaid nimetatakse sotsiaalseks filtreerimiseks (collaborative filtering) ja need on olnud väga edukad.
Aga seal on ka suur oht. Nad juhivad meid nn . Me saame soovitusi vaid asjadele, millega oleme juba tuttavad, arvamustele, millega juba nõustume ning toodetele, mis on meie varasemate ostudega väga sarnased.
Kuidas on võimalik otsingu raamidest ehk filtrimullist välja murda? Saame teha kahte asja.
1) Internetikasutajatena peame meeles pidama, et Google, Amazon ja Facebook ei ole internet. Nad küll otsustavad meie eest, mida näeme ja leiame, aga see on vaid väike osa kogu seal olevast infost. Seega peame õpetama inimesi küsima otsustusmehhanismide kohta, mida need teenused meie jaoks teevad. See pole aga piisav, kuna paljud meie valikud on automaatsed ning me ei mõtle väga palju nende peale.
2) Teadlaste ülesanne on välja töötada uusi filtreid pakkuvad algoritme, mis juhivad meid nn filtrimullist välja ning võimaldavad avastada uut, sealjuures pannes meid vahetevahel ka mugavustsoonist välja astuma.
Ainult nii on meil võimalik säilitada ühiskonnas arvamuste paljusus ning leida loomingulisi lahendusi ja uusi ideid.
Seega, murrame välja otsingu raamidest, et kuulda meid ümbritsevate häälte paljusust!
Tobias Ley on ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ã¼likooli professor, kes uurib infoühiskonna erinevaid aspekte ning nende mõju inimeste õppimisele, mõtlemisele ja loovusele. Ta on projekti Learning Layers koordinaator, mis arendab töökohal õppimise tehnoloogiaid.