ÌìÃÀÓ°ÊÓ

27. oktoobril toimus Eesti Teaduste Akadeemias kolme minuti loengute galaõhtu, kus Eesti kõrgkoolide noorteadlased tutvustasid lühiloengutes oma uurimistööd. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli esindasid kaks humanitaarteaduste instituudi doktoranti - Oliver Laas ja Krista Karro.

Auhinnalise koha saavutas filosoof, kultuuriteoreetik ja kunstnik Oliver Laas, kes on õppinud ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias ning tegeleb infotehnoloogia, loogika ja keelega seotud filosoofilisite küsimuste uurimisega. Praegu lõpetab ta ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis doktoriõpinguid ning töötab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis, Eesti Kunstiakadeemias ja Estonian Business School'is.

Tema ettekanne keskendus tegelikkuse ja virtuaalsuse mõistmisele. Näiteks küsimustele: Kas virtuaalsed sõbrad on tõelised sõbrad? Kas virtuaalseid asju saab varastada? Kas virtuaalsetel tegudel on moraalne väärtus? Oliver Laasi sõnul sõltuvad vastused neile küsimustele sellest, kuidas me mõistame virtuaalsust, virtuaalseid objekte ja virtuaalseid tegusid. Lisaks juba välja pakutud vastustele, mille kohaselt on virtuaalsed asjad kas väljamõeldised või simulatsioonid, on ta oma uurimistöös välja pakkunud kolmanda variandi. Oliveri hinnangul on virtuaalsed asjad ligilähedased teatud mõiste kõige tüüpilisematele näidetele. Ehk virtuaalsed ja tegelikud asjad ei vastandu teineteisele ning just nagu on tüüpilisele vargusele sarnane virtuaalne vargus vale, võib ka virtuaalne sõprus olla teatud aspektides tõeline sõprus.

Teine ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli esindaja oli ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Krista Karro, kes on ühtlasi nooremteadur Maastiku ja kultuuri keskuses. Bakalaureuse- ja magistrikraadi omandas ta ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli Ajaloo instituudis. Doktoritöös uurib ta Kodavere kihelkonna rauaagset maastikku. Õigupoolest tegeles ta juba bakalaureuse- ja magistritöös sama teemaga, kuid arheoloogiakesksemalt. Krista Karro on töötanud ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli teaduskogude osakonnas (varasema nimega Arheoloogiakogude osakond), samuti tegelenud päästearheoloogia- ja kultuurimälestisi puudutavate projektidega nii ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis kui ka väljaspool.

Tema ettekanne galaõhtul keskendus maastikuarheoloogiale ja selle meetoditele, mis võimaldavad omamoodi ajarändu. Ja enamatki – võimaluse jõuda teadustöös kaugemale, kui on jõutud lihtsalt arheoloogia abil. Ta on oma uurimistöös leidnud, et Peipsi järve läänekaldal (täpsemalt Raatverest Laheperani) leidub üsna suur hulk asulakohti, mis arheoloogide silmis on olnud uusaegsed külad. Küll aga jõudnud järeldusele, et uusaegse kihi all peitub varasem rauaaegne kihistus, mis näitab, et need paigad on kunagi olnud hoopis sadamakohad. Selleks on kõige lihtsamalt öeldes vaja kokku viia kotkapilk ja konnapilk. Maastikku peab vaatama ju ülalt (üldiselt), et registreerida üldised seaduspärasused, ja maa pealt, et luua isiklik mõõde. Neid pilke ühendades saame võimalikult tõepärase pildi minevikust, suudame rekonstrueerida mineviku maastikke ja kaugete aegade taguste inimeste elumaailmu.

Kolme minuti loengute konkurss on Teaduste Akadeemia korraldatav teadust populariseeriv konkurss, milles osalevad noorteadlased oma uurimistööd tutvustavate kolmeminutiliste videoloengutega. Sel aastal osales 17 noorteadlast kaheksast erinevast kõrgkoolist.

Konkursi žüriisse kuulusid: Indrek Allmann; Eero Epner; Alar Karis; Viktoria Ladõnskaja; Ingrid Peek; Birgit Sarrap; Tarmo Soomere (esimees); Hannes Tõnisson. Galaõhtu moderaator oli Ronald Väli, 2015. aasta kolme minuti loengute konkursi laureaat.

Projekti Tegevust toetas TeaMe+ ja Euroopa Liidu Regionaalarengu fond.

Lisainfo: