ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Tobias Ley on ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli digitaalsete ökosüsteemide professor. Oma uurimistöös Informaatika Instituudi haridustehnoloogia keskuses ühendab ta kaks maailma: ühelt poolt IKT ja tehnoloogia ning teiselt poolt psühholoogia, milles tal on doktorikraad.

Tema juhitav projekt Learning Layers on esimene Eesti kõrgharidusasutuse koordineeritav seda laadi ja mahus projekt. Learning Layers on ka osa tänavusest Eesti Expo teadusekspositsioonist.

Mida digitaalsete ökosüsteemide puhul uurite?

Nii nagu loomulikud ökosüsteemidki, nii on ka digitaalsed suutelised arenema ja muutuma sedakorda, kuidas teave koguneb ja muutub. Meie huvi ongi teadmiste akumuleerimine ja jagamine, õppimine.

Uurime, kuidas inimesed digitaalset informatsiooni kasutavad, kuidas üks süsteem töötab, kui selle osaks on inimestega suhtlevad nutiseadmed. Näitena võib tuua Wiki artiklid, kuhu igaüks panustab oma teadmistega. Nii luuakse ühist, kollektiivset teavet, ent ühtlasi on igaüks midagi individuaalselt õppinud.

Olete oma uurimistöös käsitlenud ka sotsiaalmeedias siltide kasutamist (social tagging). Mida me siis ikkagi teeme, kui neid silte kasutame?

Internetieelsel ajal aitasid meil infot leida näiteks raamatukoguhoidjad ja erinevad klassifitseerimissüsteemid, digitaalsete andmete üha kasvava mahu puhul tuleb meil aga toetuda süsteemile, mille loojateks on kasutajad ise.

Selles osalevatel inimestel on kõigil oma arusaam asjade kuulumisest mingisugusesse gruppi või nimetaja alla ning sotsiaalmeedias silte kasutades panustavad nad uue, kollektiivse klassifitseerimissüsteemi loomisse. Uurimegi seda, kuidas see juhtub ja millised mentaalsed mehhanismid toimivad, kui inimesed selliseid süsteeme kasutavad.

Sotsiaalmeedias siltide kasutamine näib esmapilgul väga demokraatlik: igaüks justkui panustab ja sellest sünnib suurem, jagatud teadmine. Samas kasutatakse neid silte turunduses, tootereklaamiks jms.

Jah. Üks suurte korporatsioonide soovitussüsteemide ohte seisnebki selles, et need sulgevad meid n-ö soovitusmulli. See tähendab, et süsteem klassifitseerib meid näiteks selle alusel, mida me guugeldades otsime ja soovitab meile ainult sellele grupile mõeldud infot.

Soovitused koonduvad üha kinnisemaks infomulliks ja me ei leia enam infot, mis võiks meie mõtted uude suunda juhatada, arusaamu kõigutada ja vaateid muuta.

Tahaksime oma keskuses luua sellist soovitussüsteemi, mis oskaks soovitada etteaimatavast mustrist pisut kõrvale kalduvaid asju, annaks suurema valiku ja oleks vähem kinnine.

Kuidas inimesed ise saaksid sellesse mulli sulgumisele vastu seista?

Paraku oleme ju üsna laisad ja kasutame hõlpsalt kättesaadavaid abivahendeid – nii otsustavadki meile internetis soovitatava info üle suurettevõtted. Google-taolistel süsteemidel on tohutu võim ja meie isegi ei pruugi seda tajuda. Tihti arvame, et tegu on ju lihtsalt paari lingi ja soovitusega. Ent need soovitused on vaid murdosa kõigist võimalikest, mida võiks kuvada.

Arvan, et kasutajatel endil peaks olema suurem kontroll soovituste ja kuvatava info osas, seda saab aga kindlustada vastavate süsteemide arendamisega.

Räägime Learning Layersi projektist. Selle projektiga soovite parandada töökohal õppimist tehnoloogia abil.

Euroopa Liidu praegune suund on edendada tehnoloogiapõhise õppe strateegiaid valdkondades, milles töötajad ei kasuta põhivahendina arvuteid või ei tee seda kogu päeva jooksul. Sellest Learning Layers lähtubki.

Projekti huviks on tervishoiu- ja ehitussektori töötajad, kes kasutavad nutiseadmeid hoopis teisiti kui näiteks insenerid või konsultandid. Nad on väga mobiilsed, töötavad erinevates paikades ja kasutavad ka tehnilisi abivahendeid teisiti.

Kas saaksite tuua mõne näite, kuidas ehitustöölised – teiste hulgas platsil töötav ehitaja – võiksid tehnoloogia abil õppimisest kasu saada?

Kui projektiga alustasime, oli meil samuti eelarvamus, et ehitustöötajad ilmselt ei taha nutiseadmeid kasutada. Mis aga selgus, on see, et ehitussektoris kasutatakse nutitelefone laialdaselt selleks, et koordineerida, salvestada, pildistada, infot edasi anda, dokumenteerida, vastutust määrata, ettearvamatuid probleeme mobiili teel lahendada.

Samas on see protsess üsna suletud: tavaliselt õpivad ainult vahetud osapooled ehk kaks inimest konkreetsest vahejuhtumist midagi, keegi teine asutuses aga mitte.

Meie lõime Ach So! nimelise abivahendi, telefonirakenduse, mille abil saab teiste asutuse töötajatega videoklippe jagada, samuti ühendada neid teabega konkreetsest asukohast või näiteks materjalist. Nii on võimalik info levikut parandada ja infovahetuse kasutegurit suurendada.

Kas mõnda Learning Layersi abivahendit annaks ka ülikooliõppes kasutada?

Kindlasti. Praegu on hariduses suundumus eemalduda astme- ja institutsioonipõhisest mõtlemisest. Fookus peaks olema elukestval õppel, sellel, et ülikoolis õpitu oleks tudengile ka hiljem kasulik, aitaks karjääris edasi.

Meie keskuses toimuva õpetajate täiendõppe puhul kasutatakse abivahendeid, mis lihtsustavad õpitu hilisemat rakendust. Näiteks blogi kasutades on õpetajal võimalik peegeldada õpitut ja selle rakendamist ning koolituse lõppedes blogimist jätkata.

Eesti on tuntud hea IKT-taseme ja leviku poolest, ent kurdetud on vähese uuenduslikkuse ja loomingulisuse pärast üldhariduses, noorte õpetamises. Kas tehnoloogia võiks siin abiks olla?

Jah, muidugi. Näiteks praegu käimas olev digiõpiku projekt. Algselt tahtis haridusministeerium, et digiõpikuid arendaksid kirjastajad, kes mõistagi olid mures piraatluse pärast ning kartsid, et nendega juhtub sama, mis muusikatööstusega.

Aga küsimust tuleks vaadata ökosüsteemi perspektiivist, juba praegu ei kasuta õpetaja tööks mitte ühte õpikut, vaid kombineerib mitmeid vahendeid.

Digiõpiku abil saame tervikliku tekstiõpiku väiksemateks juppideks lahti võtta, sobitada ja kombineerida vastavalt vajadusele, kasutada nii kirjastajate toodetud sisu kui ka seda, mida õpetajad ise leiavad ja loovad.

See ongi digitaliseerimise suurimaid hüvesid – võimalus tervik osadeks võtta, osi vahetada, jagada enda loodut kolleegidega, kaasata ka õpilased ning edendada seeläbi nende loomingulisust.

Olete saanud psühholoogia kraadi, teie uurimistöö ühendab psühholoogia ja infotehnoloogia, seega olete paratamatult interdistsiplinaarne uurija. Mulle näib, et Eestis on interdistsiplinaarsus miski, millega teadusmaailm on kohati hädas. Milline on teie soovitus?

Muutused, mille ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool on ette võtnud, on samm õiges suunas. Isegi endine Tartu Ãœlikooli rektor on väljendanud seisukohta, et see on TLÃœ jaoks õige tee.

Teadus spetsialiseerub üha enam ja Eestil tuleks otsustada, kuhu panustada. Väikese riigi puhul peame küsima, kas suudame üha enam spetsialiseeruvaid traditsioonilisi uurimissuundi jätkusuutlikult arendada, rahastada, neis maailma tipptasemel konkureerida. See maksab palju.

Arvan, et väikeriikide jaoks on õigem keskenduda interdistsiplinaarsetele, probleemipõhistele uurimissuundadele, kuna siin on uurijad teineteisele nii palju lähemal, lihtsam on koostööd teha, ranget jaotust murendada. Aga see on tegelikult mõtlemisaine Eesti Teadusagentuurile.

Samas ei taha ma ütelda, et kõrgelt spetsialiseerunud traditsiooniline uurimistöö poleks vajalik, mõistagi mitte. Vaja on aga selle head sidet interdistsiplinaarse, rakendusliku suunaga ja probleemipõhise uurimisega.

Teisiti öeldes, on vaja teadusasutusi, mis mõistaksid nii distsipliinipõhise teaduse keelt kui ka rakenduslikku poolt, ühiskonna vajadusi.

Kirjutas: Maria Jäärats