ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Alanud semestril õpetab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli Haapsalu Kolledžis Käsitöötehnoloogiate ja disaini eriala tudengitele esitlustehnikaid, kompositsiooni aluseid ja joonistamist José&²Ô²ú²õ±è;Mario Calero Vizcaino.

José, palun räägi endast - kust oled pärit ja milline on olnud Sinu haridustee?

Olen pärit Mehhikost, kuid lapsepõlves elanud ka Inglismaal ning hiljem Mehhikos käinud Briti koolis. Peale keskkooli alustasin Mehhikos Iberoameerika ülikoolis arhitektuuriõpinguid, misjärel suundusin Barcelonasse doktoriõppesse (doktoriprogramm energia ja keskkonna teemadel arhitektuuris).  Doktoriõpingute ajal reisisin 10 kuud läbi Euroopa lõunast põhja, Hispaaniast Põhja-Soomeni - oma doktoritöö lõpetasin Gotlandil, misjärel naasin Mehhikosse. Mehhikos läbisin paar erikursust (jätkusuutlik disain ja ehitus, jätkusuutlike kogukondade disain) ning asusin sealses ülikoolis juba õpetama.

Kuidas sattusid Eestisse ning Haapsallu?

Mehhikos kohtasin oma tulevast naist Annit, kes on eestlanna ja töötas sealses polütehnilises instituudis. Kohtusime tänu reisikeskkonnale - Anni profiil oli Mehhikos viibivate rändurite seas nähtav ning mina võtsin temaga ühendust. Me kohtusime ja sellest ajast pole me üksteisest lahku läinud.

Eestisse otsustasime tulla oma praeguseks aastase tütre pärast. Kuna Anni ja mina oleme akadeemilise profiiliga ning meie rahalised võimalused on piiratud, siis kaalusime elu ja võimalusi Mehhikos ja Eestis ning otsustasime, et Emmal on Eestis paremad väljavaated saada korralik haridus.

Haapsalusse tulime esimest korda koos Anniga arhitektuuriseminarile ning meile väga meeldis siin. Selle aasta mais kolisime Haapsallu elama - mina asusin tööle Haapsalu Kolledžisse, Anni töötab kodus ja teeb tõlketöid, lisaks asutasime koos firma , mis pakub passiivlahendustega arhitektoonilisi projekte - oleme spetsialiseerunud loomuliku valguse lahendustele – analüüsime konkreetse asukoha ilmastikutingimusi ja kasutame saadud infot projekteerimisprotsessis, „toome tuppa päikese“ ja loome sellega meeldiva, tervisliku, valgusküllase ja energiasäästliku ruumi. Niisiis olen praegu ootel ning ootan tellijaid, kes oleks huvitatud minust kui arhitektist.

Kuidas saad hakkama lahusolekuga oma vanematest ja perest Mehhikos?

Pean ütlema, et igatsen väga oma peret Mehhikos, eriti kuna mu ema on Itaalia juurtega ja sealses kultuuris on pere väga tähtis. Minu peres suheldakse väga tihedalt ja minu jaoks on see oluline. Eestis ma näen, et kuigi Anni perekond räägib üksteisega sageli telefonitsi, on suhted siin distantseerunumad. Kuid samas, minu naine ja laps on siin ning elus tuleb alati midagi ohverdada. Juba jaanuaris sõidame Mehhikosse minu perele külla, lisaks peame nendega sidet skaibis. 

Palun räägi oma õpetajakogemusest, milline õppejõud oled?

Olen õpetanud Mehhikos 6 semestrit arhitektuuriosakonnas arhitektoonikaprojekte, geomeetriat ja perspektiivjoonistamist. Naudin väga õpetamist, püüan olla lihtne ja praktiline ja mitte väga jäik õppejõud. Mulle meeldib kui tudengid käivad kohal ning osalevad tundides, annan neile hinnangu klassi-, kodu- ja kursusetööde põhjal. Kuna annan loomingulist ainet, siis ei usu ma väga eksamineerimisse ning keskendun enam õpilase protsessile kursuse jooksul, püüan kasutada tehnoloogiat, kasutada arvutit ja internetiinfot uurimistöödeks ning tarkvaraprogramme perspektiiviõpetuses. Minu jaoks on väga oluline, et õppeprotsess oleks tudengile selge, arusaadav ja korrastatud.

Oled õpetanud ka Mehhikos, palun võrdle Eesti ja Mehhiko tudengit.

Mehhiko ülikool on väga suur - arhitektuuriosakonnas tuli õpetada semestris 300 - 500 tudengit, mistõttu on seal vast keerulisem asju korraldada. Kuid lõpuks - õppimine on õppimine. Eestis on õppimistingimused pisut paremad – näiteks on siin igas ruumis kraanikauss ja vesi, mis on minu joonistamisainetes oluline. Lisaks ütleksin, et eestlased on õppejõu, kaastudengite ning iseenda suhtes pisut lugupidavamad.

Mehhikos on väga palju inimesi, kuid Haapsalu võib olla talvisel ajal suisa inimtühi. Mis tundeid siinne inimeste vähesus Sinus tekitab?

Olen tõesti enam harjunud rahvarikka linnaga - suurlinnade vastuolulisus annab keskkonnale palju huvitavat, kuigi elu on kaootilisem. Haapsalu on väga kaunis - tulen jalutades tööle ning mul kulub selleks 25 minutit. Mehhikos kulus tiheda liikluse tõttu töölejõudmiseks 45 minutit kuni poolteist tundi. Ma ütleks, et siin on parem kord, elu on lihtsam ja korrapärasem.

Ees seisab jälle üks Eesti talv. Kuidas saad hakkama meie kliimas? Milline on Sinu saladus talvega hästi hakkama saamiseks?

Pean ütlema, et siinne kliima on minu jaoks raske. Tulime Anniga Eestisse 2012 suvel ning püüan siiani kohaneda põhjamaise kontrastse aastaaegade vaheldumisega. Minu saladus on minu naine, tema juhib mind läbi aastaaegade ning juhendab, milliseid riideid kanda. Kuigi olen intellektuaalselt valmis kliima raskustega kohanema, ei ole see füüsiliselt minu jaoks siiski kerge.

Samas on talvel ka meeldivaid jooni - maastiku puhtus, lehtedeta puud, valgus, talvine päike - see kõik on väga poeetiline. Nii et, ma saan hakkama - kõik on parem kui oled abielus. Kui võrrelda aega kui olin üksi Gotlandil ja nüüd, kui mul on naine Anni ja tütar Emma, siis emotsionaalne ja füüsiline side lähedastega on see, mis soojendab ning teeb talve üleelamise lihtsamaks.

Aitäh, José  ja edukat õpetamisaastat!