ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Täna ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli rektori ametiketi teiseks ametiajaks kaela saanud professor Tiit Land keskendus oma kõnes rahvusvahelisele koostööle ning uutele väljakutsetele interdistsiplinaarsuse valdkonnas.

Väga austatud Eesti Vabariigi President!
Austatud ministrid!
Lugupeetud Teaduste Akadeemia president!
Ekstsellentsid, magnifitsendid!
Austatud ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli senat!
Head kolleegid ja sõbrad!
Daamid ja härrad!

Ma soovin tänada. Tänada kogu ülikooli ausa ja loova koostöö eest, mida tundsin viie rektoriaasta jooksul. Ma olen rõõmus, et meie ühise töö tulemused julgustasid teid seadma mind taas rektorikandidaadiks. Tänan kõiki, kes mind esitasid.

Tänan professor Hannes Palangut, oma kaaskandidaati ja väitluspartnerit. Meil oli huvitav ja tõhus aeg, sest me mõlemad olime ja oleme väljas alma materi eest, soovime, et selle mõju ja tuntus tulevikus veelgi suureneks. Nii mõeldes seisame ka meie ühise Eesti eest.

Tänan ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli rektori valimiskogu. Rohked poolthääled toetavad mu tahet ja julgust uuel ametiajal uusi samme ette võtta. Nagu kinnitasin ametivannet andes, võtan teie usaldust väga tõsiselt.

Usaldus annab võimaluse, aga ka kohustab. Viis aastat tagasi tänasin siinsamas aulas samasugusel tseremoonial ametist lahkuvat rektorit. Mida ütleksin ma aga täna kui ametisse astuja iseendale kui ametist lahkujale? Seda, et ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool ei ole valmis. Kindlasti ei ole ta valmis ka viie aasta pärast. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool ei saa kunagi valmis. Mõistagi ei tohi see meid heidutada, pigem peaks inspireerima. Lähtugem siis teadmisest ja rõõmsast äratundmisest, et nii palju on veel teha, nii palju on veel ees.

Minu äsja lõppenud viit aastat rektorina iseloomustab märksõna „muutused“. Me hakkasime meeskonnaga kohe sihte seadma, et leida rohtu ülikooli senisest struktuurist ning ühiskonnast endast tulenevatele vaevustele, olgu üheks näiteks üliõpilasikka jõudvate noorte arvu kahanemine. Tunnistan, et kõik kavva võetud muutused polnud küllalt kiired ega ka kindlakäelised. Mitte kõiki samme ei osanud me piisavalt sõnastada ega selgitada. Palju ei sõltunud aga ka meist. Vahepealsed aastat tõid muutusi väliskeskkonnas, mis omakorda tingisid muutusi ülikoolis, olgu üheks näiteks kõrgharidusreform ja sellega kaasnenud uus ülikoolide rahastusmudel.

Ülesande muuta otsustavalt ülikooli struktuuri, keskenduda fookusvaldkondadele ning leida uusi koostöövõimalusi muutis keerukaks ka tõsiasi, et ülikoolid kui akadeemilised institutsioonid on pigem konservatiivsed. Siin ei minda muutustega kohe kaasa. Minu arvates me ei peaks olema konservatiivsed, vähemalt mitte kõne all olevas mõttes. Jah, mugav on peituda akadeemilise vabaduse varju, mis on tõesti ülikoolide põhiväärtus. Samas peame endale aru andma, et vabadus tähendab ka vastutust. Need kaks peavad olema tasakaalus.

Seetõttu eeldan rektorina, et me suudame oma töös seista kõrgemal isiklikest huvidest ja ambitsioonidest, küsida aeg-ajalt endilt, kas meie ise otsustamise vabadus on ikka tasakaalus meie partnerite ootuste ja vajadustega. Kui me seda ei tee, langeme ohtlikku mugavustsooni ning hakkame uskuma, et ülikool on valmis. Veelgi enam, et meile hakkab tunduma, et ülikool asub väljaspool meid, surub end peale, ei jäta meile küllalt mõttevabadust. Kinnitan teile, et ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool on ka minu uuel ametiajal mõttelt vaba, aga ka hea ja kindel koostööpartner kõigile neile, kes tahavad anda oma panuse targa eduviisi edendamisse.

Mul on hea meel, et meie, see tähendab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool –, mitte ainult analüüsime muutusi ühiskonnas, vaid tegime ka praktilisi järeldusi. Suhteliselt kiiresti viisime me läbi olulised reformid: korrastasime akadeemilise struktuuri, -muutsime ülikooli sisest rahastamise mudelit, kaasajastasime juhtimismudelit, kaasasime ülikooli kõrgeimasse otsustuskogusse ehk senatisse enam akadeemiliste töötajate esindajaid. Praeguse senati liikmetest ligi kolmandiku on valinud akadeemilised töötajad ise.

Muutused jõudsid tulemuseni konstruktiivselt, nagu akadeemilisele organisatsioonile kohane. Kompromissid sündisid vahel ka tuliste arutelude tulemusena. Erimeelsused – mida ümberkorraldused alati kaasa toovad – ei ületanud ajakirjanduse künnist.

Soovin mõne sõnaga peatuda ka tulevikul. Jah, me ei suuda seda ennustada, küll aga seda kavandada ja luua. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli arengukava aastateks 2015-2020 seab meile ambitsioonikad eesmärgid. Mõistagi on esmane eesmärk kõrge akadeemiline kvaliteet. Uus on aga soov enam arendada interdistsiplinaarsust, jõuda erialade koostöös uute kaasaegsete tulemusteni. Sügisel käivitame uue õppeaine nimega interdistsiplinaarne projekt. Seda ette valmistades oleme viinud läbi hulgaliselt seminare, kus kokku osalenud 175 õppejõudu ja teadurit. Meie eesmärk on, et tulevikus oleksid kõik – nii bakalaureuse- kui ka magistriõppes tudengid – osalenud interdistsiplinaarses projektis. Eelkõige peaks selle tulemus olema oskus ära tunda probleeme ja neile lahendusi pakkuda, seda ka tööturul olles. Tegelik elu on ju suuresti probleemipõhine!

ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli arengukava oluline siht on panustada ühiskonna edenemisse. Me teeme seda nii Eestis, aga ka väljaspool. Mul on hea meel, et saalis viibib Eesti Vabariigi välisminister, kes viis aastat tagasi tegi siinsetele ülikoolidele ettepaneku luua koostöösidemed Afganistani ülikoolidega, minna neile appi Välisministeeriumi rahastatava arengukoostöö programmi raames. Võtsime palvet kuulda ning käivitasime koostöös riigi suurima ehk Kabuli Ãœlikooliga IT-õppekavade väljatöötamise ja arendamise. Seni puudus selles aastakümneid kodusõdade räsitud riigis IT-õpe magistritasemel. Koostöö vilju maitsesime kaks nädalat tagasi, kui osalesime Kabuli Ãœlikoolis IT-magistriõppe esimestele lõpetajatele diplomite üleandmisel. Mul on raske sõnadesse panna tundeid, mis mind valdasid, kui vestlesin lõpetajate ja nende perekondadega ning adusin siirast tänulikkust. Kõik see nõudis tõsist pingutust. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli ja ÌìÃÀÓ°ÊÓ Tehnikaülikooli õppejõud viisid kahe aasta jooksul läbi õppetööd nii Kabulis kui ka juhendasid tudengeid Eestist. Kabulis ehk mugavustsoonist kindlalt väljas viibisid meie õppejõud nelja aasta jooksul kokku täpselt 201 päeva.

Me oleme rahvusvaheline ülikool aga ka selles mõttes, et meil õpib ligi 700 välisüliõpilast ning peaaegu iga kümnes õppejõud ja teadlane on välismaalt. Rahvusvahelistumine on meie põhitegevuste igapäevane osa. Ning see saab olema veelgi igapäevasem,  kuna uus rektoraat on rahvusvaheline – üks prorektoritest räägib hetkel soome, inglise ja rootsi keelt, mõne aja pärast aga ka eesti keelt.

Luban teile, et oleme avatud muudatustele ja uutele väljakutsetele., et järgneva viie aasta jooksul juhtub ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis palju olulist ja huvitavat. Tänan veelkord teid kõiki. Eraldi tänan oma perekonda ja lähedasi toetuse eest.