����Ӱ��

Alanud õppeaasta tõi kaasa dirigentide vahetuse ����Ӱ�� Ülikooli naiskooris – ligi 40 aastat koori juhatanud Linda Kardna andis koori üle noortele ja andekatele Killu Rikkerile ja Sander Tammele. Oma elutöö üle võib Linda olla õigusega uhke – koor on tema käe all kasvanud rahvusvaheliselt tuntuks ning tugevaks ülikooli esindusüksuseks.

Ülikooli naiskoori asutas 1948. aastal Eduard Maasik. Linda Kardna juhatas koori aastatel 1975-2013. “Koor on selle aja jooksul saanud rahvusvaheliselt tuntuks, oleme edukalt osa võtnud kümnetest rahvusvahelistest konkurssidest väljaspool Eestit, kõige kaugem koht kus  oleme käinud on Kasahstan,” rääkis Kardna. Konkurssidel saavutatud kohad kohtadeks, rohkem oluline on tema hinnangul tunne, et laval sünnib midagi ilusat, uus looming.

 “Tahan noortele dirigentidele kogemusi edasi anda,” ütles Linda ühes intervjuus kümme aastat tagasi ja just seda on ta kõikide nende aastate jooksul teinud andes noortele võimaluse end koori ees proovile panna. Triin Ella, koori endine hääleseadja imetleb Linda julgust anda noorele ja kogenematule selline vastutusrikas ülesanne. Ka tänavu sügisel alustanud dirigendi Killu Rikkeri kutsus 2011. aastal koori juurde just Linda, olles korduvalt rõhutanud, et näeb Killus iseennast.

Dirigendiametit Linda siiski jätta ei plaani ja ütleb, et koorijuhtimine on sõltuvust tekitav: „Kui Sa natukene aega ei ole saanud seda teha, siis hakkad tundma, et see ei ole enam mina. Ma loodan ja tean, et ma teen seda veel.”

Ülikooli naiskoor on südameasi

Naiskoori endine president Triin Äärismaa-Unt kohtus Lindaga 2003. aasta septembris naiskoori proovis ning toob esimesena välja Linda jõudu:  „Jõud aitab tal koori ees olla, end maksma panna ja samas suuta ka lauljatele positiivsust edasi anda. Neid proove on küll olnud, kus ei tule midagi välja, ilm on vilets, lauljad väsinud ja tahtmine puudub. Linda on aga alati valmis tegutsema ja annab endast kõik. Ta saab energiat dirigeerimisest ja meist, lauljatest. Ta naudib oma tööd ja see ongi kõige tähtsam. Kuidagi teisiti ei saakski sellist tööd teha.”

Lindal on olemas veel üks iseloomujoon, mis on aidanud tal nii kaua koori ees olla - selleks on kannatlikkus. Pole lihtne igal aastal ikka uuesti ja uuesti hakata õpetama ja välja koolitama verivärskeid lauljaid, kes peavad selgeks saama, kuidas oma häält efektiivselt kasutada. Kõik need lõputud hääleseaded, lisaproovid ja "luukambrid". Ikka selleks, et iga laulja annaks endast maksimumi. 

Selline ongi Linda. Tema jõud ja tahtejõud on piiritud ning see on aidanud tal ����Ӱ�� Ülikooli naiskooriga suurepäraselt hakkama saada. Nüüd on õige aeg noortel dirigentidel ����Ӱ�� Ülikooli naiskoor enda südameasjaks võtta.

Täname Lindat tema panuse eest naislaulu traditsioonide hoidmisel ning soovime uutele dirigentidele jaksu ja kordaminekuid!

Tekst: Janne Jakobson, fotod: Kadri Kiigema, Toomas Kongi