ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Kultuuritooteid ilmub tohutu palju. Kui rääkida kirjandusest, siis Eestis avaldatakse aastas umbes 70 algupärast romaani ja üle 100 luulekogu. Lisaks sama palju tõlkeid. Mitte keegi ei jõua kõike läbi lugeda. 

Kuidas siis lugeja selles massis orienteerub ja valikuid langetab? Osalt suust suhu soovituste põhjal, osalt blogide ja sotsiaalmeedia järgi. Teda mõjutavad ka reklaam, intervjuud meedias jne. Aga traditsiooniliselt tähtis valikufilter on kirjanduskriitika, st arvustused ajalehtedes ja ajakirjades.

Arvustuse ülesanne ongi publikut informeerida ja talle nõu anda ehk T. S. Elioti sõnul "selgitada teoseid ja parandada maitset". Seega on arvustused loomult kirjeldavad – andes teada, mida värske raamat sisaldab – ja hinnangulised, sest kriitiku maitse peaks justkui kasvatama publiku oma. (Hinnang toimib mõnikord küll ka nuripidiselt: Kui see kriitik seda raamatut soovitab, siis võib selle rahumeeli lugemata jätta.)

Kirjeldamise ja hindamise kõrval on arvustuse kolmas põhifunktsioon tõlgendamine ehk lahtimõtestamine, teose tähenduse avamine. Tõlgendus püüab avastada, mis on autorit ajendanud, mida ta öelda või saavutada tahab. Hinnata tuleks niihästi teose eesmärki kui ka seda, kas oletatav eesmärk on õnnestunud saavutada. Lisaks võib teostel olla ka tähendusi, mida autor ise pole silmas pidanudki: geniaalsed teosed on targemad kui nende autorid. Ãœhelgi teosel pole väärtust iseeneses, väärtus eksisteerib alati kellegi jaoks. Seetõttu ei saa kunstis olla objektiivset ja üldkehtivat hinnangut. Sellegipoolest peaks kriitik oma subjektiivset hinnangut põhjendama – isegi kui põhjendus taandub lõppkokkuvõttes ainult väidetavale heale maitsele.

Tegelikult kehtivad needsamad nõuded isegi uute automudelite arvustamisel: informeerida publikut, anda hinnang ning võib-olla ka lahti seletada tootja eesmärke ja taotlusi. Ka siin sõltub hinnang tootja taotlustest ja toote funktsioonist: see, mis on hea pereautole, ei tarvitse sobida sportautole, ja vastupidi. Kuid kirjanduskriitikas on tõlgendamise ehk tähenduse lahtimõtestamise ülesanne raskem ja olulisem. Lisaks ajakirjanduslikule päevakriitikale viljeletakse seetõttu ka akadeemilist kriitikat, mis keskendubki hindamise asemel ainult tõlgendamisele – kuna hindamistöö on päevakriitika juba ära teinud.

Head kriitikut võiks võrrelda hea teejuhiga: ta tunneb kirjandusmaastikku, selle minevikku ja olevikku, oskab seal objekte eristada, tunneb nende võimalikke ohte ja võlusid, kiidab head ja laidab halba, kuid on avatud vaimuga ja kohanemisvõimeline ning oskab kaasakiskuvalt kirjutada.