Raimo Pullat ja Tõnis Liibek esitlesid raamatu "Oma alma mater'it otsimas" poola- ja sakasakeelset tõlget
Möödunud nädalal toimus Poola Suursaatkonnas ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli emeriitprofessor Raimo Pullati ja ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli vilistlase, ÌìÃÀÓ°ÊÓ Tehnikaülikooli raamatukogu direktori dr Tõnis Liibeki monograafia „Oma alma mater’it otsimas. Enne Teist maailmasõda Euroopa tehnikakõrgkoolidest võrsunud Eesti insenerid ja arhitektid“ poola- ja saksakeelse tõlke esitlus.
Poolakeelne tõlge (tõlkija Anna Juga-Szymańska) on ilmunud Johannes Paulus II nim Katoliku Ülikooli kirjastuse väljaandena Lublinis, professor Pullat on ka selle ülikooli audoktor. Saksakeelse tõlke on teinud tuntud estofiil, Tartu Ülikooli audoktor professor Cornelius Hasselblatt, teos ilmus hiljuti Karlsruhe Tehnikainstituudi kirjastuse KIT Scientific Publishing väljaandena. Tegemist on harukordse sündmusega, et üks eestikeelne ajalooraamat on leidnud tõlkimist ja väljaandmist ka Poolas ja Saksamaal.
Saksakeelne tõlketeos on pühendatud Eesti-Saksa diplomaatiliste suhete loomise 100. aastapäevale. Ühtlasi on tegemist kingitusega Eesti Vabariigi 105. sünnipäevaks.
Tervitussõnad ütles esitlusel Poola suursaadik dr Grzegorz KozÅ‚owski ja Läti Ãœlikooli Akadeemilise raamatukogu direktor dr Venta Kocere ning raamatut tutvustasid autorid. Kohal viibisid Poola, Saksa ja Ukraina saatkondade esindajad, ÌìÃÀÓ°ÊÓ Tehnikaülikooli rektor prof Tiit Land, tuntud ajaloolased ja ühiskonnategelased.
Esitletud mahukas ja rikkalikult illustreeritud raamat annab esmakordselt põhjaliku ülevaate enne Teist maailmasõda erinevates Euroopa tehnikakõrgkoolides õppinud eestlastest ja Eestist pärit baltisakslastest, venelastest ja juutidest. Uurimus põhineb aastatepikkusel arhiivitööl Peterburi, Riia, Gdański, Karlsruhe, Berliini, Brno ja Varssavi ning mitmetes Eesti arhiivides. Eelpool nimetatud olid ka linnad, kuhu eelkõige tehnilist kõrgharidust omandama siirduti, kuid õppima mindi ka Prantsusmaale, Inglismaale, Austriasse, Šveitsi ja mujale.
Raamat tutvustab suurt hulka välismaal kõrghariduse omandanud tehnikaharitlasi, kes on jätnud oma jälje Eesti ja teistegi maade tööstuse ja tehnikakultuuri arengusse ning silmapaistvate ehitismälestistena linnapilti. Ka näiteks ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli ennesõjaaegse peahoone arhitektiks on Danzigi Tehnikaülikoolis enne Teist maailmasõda hariduse omandanud Alar Kotli.
Euroopa tehnikakõrgkoolides õppinud insenerid ja arhitektid moodustasid enne Teist maailmasõda suurima ja mõjukaima osa Eesti Vabariigi tehnilisest haritlaskonnast. Oma hariduse olid nad omandanud tollastes maailma parimates tehnikakõrgkoolides, oma aja parimate teadlaste käe all.
Nimeliselt on neid käesolevas teoses esile toodud ligi pool tuhat. Nad on loonud arvukalt Eesti sümbolobjekte, kuid neil on olnud ka rahvusvaheline mõõde. Teise maailmasõja keerises põgenesid paljud insenerid ja arhitektid läände, asudes erialasele tööle Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Austraalias jm. Tänaseks pole neist teadaolevalt enam kedagi elus, kuid nende nimed väärivad meelespidamist.
Autorid loodavad, et ilmunud teos aitab senisest paremini mõista meie riigi ülesehitamist kahe suure sõja vahel, tehnikaalade arendamist ning sellega kaasnenud keerulisi teaduslikke ja rakenduslikke probleeme, nendele lahenduse otsimist ja leidmist.
Eestikeelse teose kohta on ilmunud kiitvad retsensioonid ajakirjas Tuna (akadeemik Jüri Engelbrecht) ja Akadeemia (prof David Vseviov) ning ajalehes Sirp (dr Ivar Leimus) ja Postimees (dr Väino Sirk). Saksakeelse tõlketeose retsensioonid on ilmumas Soomes ja Tšehhis.