Püha Jüri preemia pälvis Moonika Põdersalu
Viienda Püha Jüri preemia laureaadiks valiti Moonika Põdersalu, kes õpib filmikunsti erialal monteerijaks. Diplomil seisis: “Tundliku natuuriga erialaselt võimekale filmitegijale, kes pühendub töösse, omab inspireerivat analüüsivõimet ning on toeks kaaslastele”.
Viienda Püha Jüri preemia laureaadiks valiti Moonika Põdersalu, kes õpib filmikunsti erialal monteerijaks. Diplomil seisis: “Tundliku natuuriga erialaselt võimekale filmitegijale, kes pühendub töösse, omab inspireerivat analüüsivõimet ning on toeks kaaslastele”.
“Jüri Sillart oli alati öelnud, et isegi vares ei lenda niisama. Kõigel on põhjus. Tema ärasaatmisel lendas üks vares kalmistu kohal ja kraaksus kõvasti üle kirikuõpetaja jutu. Muiati, et eks see Sillart ole. Püha Jüri päeva hommikul, enne traditsioonilist kalmistule minekut otsustas üks vares mulle selja tagant sõna otseses mõttes pähe kinni, et siis edasi lennata. Olin nii šokis, et jätsin pooleli kõik, mis ma tegema pidin, sest just oli kõikidest Sillartiga seotud vareselugudest palju juttu olnud.
Kalmistul ma muidugi rääkisin sellest ja naersime, et kui oleks olnud tavaline päev, oleks vandunud sellise vareseintsidendi peale, aga kuna oli ikkagi Püha Jüri päev, siis ju see Jüri oli ja mulle käpa peale pani. Tagantjärele mõeldes on naljakas mõelda, kuidas selle loole reageerisid näiteks õppejõud, sest mul polnud tol hetkel auhinnast õrna aimugi,” kirjeldab Moonika oma kummalist intsidenti varesega.
Teist kursust lõpetavat Moonika monteeritud töid on saatnud juba ka edu. Filmid nagu “Teemantsuu” ja “Kontrapunkt” on saanud auhinnalisi preemiaid.
Soovime palju õnne, jõudu ja jaksu Moonikale edaspidiseks!
Jüri Sillart juhtis BFM-is filmiõpet aastatel 2004-2011, viis sisse kõigi filmierialade sünkroonse bakalaureuseõppe, töötas välja, arendas ja täiustas filmikunsti bakalaureuse- ja magistriõppekavasid, tõi kunstinõukogude õppevormi. Kaks viimast filmiüliõpilaste kursust ei ole temaga isiklikult kohtunud, aga nemadki teavad, et Sillart oli palavalt armastatud õppejõud, karismaatiline ja muhe koolipapa, kelle jaoks oli tähtsaim jäägitu pühendumus oma erialale.
Laiem üldsus tunneb Sillartit kui suurepärast filmioperaatorit (Hukkunud alpinisti hotell, Karge meri, Nipernaadi, Varastatud kohtumine jne) ja ka režissööri (“Äratus” ja paljud dokumentaalid kolleegidest nagu Grigori Kromanov, Anton Mutt, Peeter Tooming, Leida Laius, film Kaljo Kiisast pealkirjaga “Sest ma nagu linnukene.”