Psühholoogiatudeng: "Laulvad naised on minu nõrkus!"
Psühholoogia Instituudi eestvedamisel viidi 27. novembril Nokia kontserdimajas läbi unikaalne helieksperiment. Üks katsealustest, psühholoogiatudeng Lauri Koobas, jagas Uudiskirjaga oma muljeid eksperimendist.
Psühholoogia Instituudi eestvedamisel viidi 27. novembril Nokia kontserdimajas läbi unikaalne helieksperiment. Üks katsealustest, psühholoogiatudeng Lauri Koobas, jagas Uudiskirjaga oma muljeid eksperimendist.
„Laupäeva hommik. Meeletu lumesadu. Sean sammud Karu tänavalt Nokia kontserdimaja poole, kümnest algab seal mingi katse. Tegemist on meie instituudi korraldatud eksperimendiga, milles uuritakse kontserdikuulajate arvamusi ja eelistusi heli eri parameetrite suhtes. Eksperimenti juhatas Avo-Rein Tereping, meie oma hea õppejõud. Lisaks pakutakse kahekäigulist lõunat, tasuta. Muidugi ma lähen!
Kohale jõudes tervitab osalisi registreerimislaud ja hulk inimesi asub end lumest puhtaks saputama. Kätte jagatakse vastuste raamat ning juhend ja suunatakse saali. Märkan ka paari sõpra ja koos leiame koha saali keskel. Selgub, et eksperiment koosneb tervest reast minutilistest muusikalõikudest, mis on jagatud enamasti seitsmestesse gruppidesse. Asja mõte on lasta kuulajatel hinnata täpselt sama lõiku erinevate heli taasesituse võimaluste ja vahendite abil. Kord ei kasutata midagi, siis natuke võimendust, siis natuke mingeid muid efekte. Päris huvitav. Frustreeriv on hindamine ise, kuna skaalad on pisut mitmetimõistetavalt sõnastatud. Lisaks pole mul õrna aimugi, kuidas hinnata heli säravust ja kirkust võrreldes heli puhtuse, avaruse ja veel mõne omadusega. Vastusteraamatu alguses märgin ka ära, et käin kontserdil vaid mõnel korral aastas ja muusikat kuulan enamasti taustaks, pilli ei mängi ja olen laiemas plaanis võhik. Ise nad tahtsid sinna igasuguseid inimesi!
Esinejad on G. Otsa koolist. Noored, aga tasemel. Osa esituste ja heliseadistuste puhul jookseb judin mööda selga alla, niivõrd mõjukas on see. Näha on, et ka esinejate endi jaoks on selline eksperiment uudne. Esituste vahel nad jutustavad omavahel, siis palutakse neil uuesti alustada ja pala tulebki täpselt samamoodi ja sama hästi kui eelmistel kordadel. Nagu öeldud – tasemel tegijad.
Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi käinud ooperit või operetti vaatamas. Pärast eksperimenti läksin kodus Estonia kodulehele ja leidsin, et pea kõik piletid on selleks hooajaks välja müüdud. Millest mul selline huvi? Nimelt oli üks grupp esitusi vist (vabandage mu võhiklikkust) ooperilaulja esituses ja minu hinnangud vastusteraamatus olid kõik skaala kiitvas otsas. Laulvad naised on minu nõrkus. Nende välja müüdud etenduste nimekirja vaadates jääb mulje, et ma pole ainus.
Tagasi eksperimendi juurde. Saabus üllatav kohvipaus. Mitte kohvipaus ise, aga selle pikkus – terve tund! Koolis oleme harjunud 15 minuti kaupa oma pause sisustama ja pärast paarikümmet minutit hääbus jutulõng iseenesest. Õnneks on Nokia kontserdimaja päris tore ja ilus koht, nii et saab ka niisama ringi vaadata, et seejärel uus teema jutuks võtta.
Eksperimendi teises pooles esines Otsa-kooli big band ja see oli jällegi täiesti omaette elamus. Rõõmsad inimesed tegelemas millegagi, mida nad ise naudivad ja nautisime meiegi. Saali ja helisüsteemi võimaluste näitamiseks mängiti üks pala ka mingi erilise režiimiga, mis jättis mulje, nagu me oleks hoopis teistsuguses ruumis kui too saal.
Lõpusõnades mainis eksperimendi juht, et tulemustega läheb aega – vaja on teha statistiline analüüs. Muigasime omavahel – suurema osa ajast võtab hoopis see, kuni mõni tubli tudeng need tuhanded leheküljed täidetud tulemuseraamatuid on arvutisse sisestanud.
Kõige lõpuks said kõik ka lubatud lõuna ja see oli hea. Kanapasta, erinevad salatid ning magustoiduks porgandikook! Kerge füüsilise koormuse jaoks lükkasime pärast söömist kursavenna auto hangest välja. Lumesadu jätkus ja tuju oli hea. Eksperimendile teinekordki!“
Helieksperimendis osales 156 katsealust ning korraldajate kinnitusel eksperiment õnnestus.