Peeter Normak: Arvisto vaimsus on ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis alles
Ajal, mil mõni päev tagasi lahkunud Mait Arvisto ÌìÃÀÓ°ÊÓ Pedagoogikaülikooli rektoriks sai, oli see ülikool pigem õppeasutus – teadus- ja arendustegevuse osakaal oli ülikooli jaoks kaugelt liiga väike.
Ajal, mil mõni päev tagasi lahkunud Mait Arvisto ÌìÃÀÓ°ÊÓ Pedagoogikaülikooli rektoriks sai, oli see ülikool pigem õppeasutus – teadus- ja arendustegevuse osakaal oli ülikooli jaoks kaugelt liiga väike.
Rektor Arvisto suur teene oli see, et ta tõstis teadustegevuse au sisse. Juba tema esimestel ametinädalatel töötati välja erakordselt ulatuslik ja ambitsioonikas plaan teadustöö edendamiseks.
Ühe olulise eesmärgina sätestati rahvusvaheliselt tunnustatud uurimisrühmade väljaarendamine. Loodi teadustöö stimuleerimise süsteem, hakati välja andma ülikooli aastaraamatuid, loodi uuringufond, aktiivselt hakati osalema rahvusvahelistes koostööprojektides, tihendati koostööd Teaduste Akadeemia instituutidega jne.
Mait Arvisto pidas väga oluliseks, et kõrvuti tehnoloogilise innovatsiooniga pöörataks tähelepanu ka sotsiaalsele innovatsioonile. Ta oli veendunud, et ühiskonna tasakaalustatud arenguks on vajalikud mõlemad, aga samuti nende vastastikust koostoimet.
Arvisto pidas lugu meeskonnatööst ning kolleege austavast akadeemilisest diskussioonist. Ta järgis põhimõtet, et parimad lahendused tuginevad seisukohtade paljususel. Tema jaoks oli oluline idee, mitte selle autori positsioon administratiivses hierarhias.
Selline suhtumine sai ülikoolis valdavaks, see tugevdas kollektiivi ühtekuuluvustunnet, aitas kaasa vabale mõttevahetusele, üksteise seisukohtade arvestamisele ning sellega ka hea töömeeleolu saavutamisele. See, et ülal öeldu kehtib ka praeguse ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli kohta, on suuresti just Mait Arvisto teene.