ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Säästva eluviisi puhul tahetakse elada harmoonias loodusega, terve eluviisi puhul aga iseendaga, kirjutab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli keskkonnauuringute osakonna nooremteadur Marko Vainu. Need kaks teemat on seotud - olgu näiteks kasvõi ravimijäägid, mis organismi ja reovett läbides lõpuks tagasi inimeste toidulauale jõuavad.

Enne, kui asuda lahkama, kas terve eluviisi ja säästva eluviisi vahele võib panna seosemärki, tuleb lahti mõtestada nende mõistete sisu. Minu jaoks tähendab terve eluviis oma igapäevatoimingute läbiviimist moel, mis parimate praeguste teadmiste järgi peaks kaasa tooma pika ning haiguste ja traumade ning seega ka ravimite- ja arstidevaba elu. Säästev eluviis aga tähendab, et inimene tegutseb viisil, mis ei kuluta tarbetult palju taastumatuid loodusvarasid ega kahjusta pöördumatult meie planeedi loodust ja elukeskkonda üldisemalt.

Terve ja säästva eluviisi vahelisi seoseid saab käsitleda nii filosoofilises kui praktilises võtmes. Kui alustada filosoofilisest, siis võiks mõttekäik olla järgnev. Säästva eluviisi puhul tahetakse elada harmoonias loodusega, terve eluviisi puhul harmoonias iseendaga. Teadupärast on inimene osa loodusest ning järelikult selles toimuvatest muutustest sõltuv. Seega hoides ennast, hoitakse tegelikult ka loodust. Nii et säästvalt elamiseks ei piisa ainult tühjas toas tule kustutamisest, vaid tuleb hoiduda ka tervistkahjustavatest tegevustest, et mitte ennast kui osa loodusest hävitada. Samuti vastupidi, kui tahetakse elada tervet elu, tuleb vältida muu looduse kahjustamist, kuna see mõjutab negatiivselt ka meid endid.

Näide: ravimijäägid

Kuidas need seosed aga praktilises tegevuses väljenduvad? Väga konkreetse seose saab tuua ravimijääkidega. Järjest rohkem on hakatud rääkima organismi läbinud, kuid mittelagunenud ravimijääkide jõudmisest reoveesetete hulka ning sealt väetisena tagasi põllumajandusmaadele või veekogudesse. Lisaks sellele, et need jäägid mürgitavad muud elustikku, jõuavad need tagasi ka inimeste toidulauale. Jääke eemaldada on tehnoloogiliselt väga keeruline, seega oleks palju lihtsam lahendus elada nii, et ravimeid võimalikult vähe tarvitama peaks.

Riigi tasandil on rahasummad ja energia, mis kulutatakse selleks, et tegeleda tõestatult tervistkahjustavatest tegevustest (alkoholism, suitsetamine, vähene kehaline aktiivsus, tasakaalustamata toitumine jms.) tekitatud probleemidega, tohutud. Mõni aeg tagasi läbi viidud uuringus hinnati selliste tegevuste otsest kulu Eestis 1,4 miljardile kroonile aastas, energiakulu pole ilmselt keegi suutnud kokku arvestadagi. On ilmselge, et sellele ressursile oleks võimalik leida palju mõistlikumat ja jätkusuutlikumat kasutust.     

Need on vaid kaks väga erineva tasandi näidet tervisliku ja säästva eluviisi seostest. Veidi mõtiskledes võib selliseid näiteid tuua aga veel ja veel. Seega on terve ja säästev eluviis väga tugevalt seotud, võib isegi öelda, et nad on omavahel põimunud.

Hetkeloobumisest kasu tulevikus

Tervisliku ja säästva eluviisi puhul on ühisosaks veel see, et mõlemad on orienteeritud tulevikule ehk need toovad kasu millalgi hiljem ning eeldavad praeguses hetkes loobumist mõningatest mugavustest ja naudingutest. See aga tähendab, et nende praktiseerimine on inimloomuse jaoks pingutust nõudev, kuna heaolu tahetakse kogeda nüüd ja praegu.

Lihtsam on meil ju mõelda, et tunnen end hästi siis, kui ei pea midagi ebameeldivat tegema - küll tulevikus kannatab ära tervisehädad või et küll tehnoloogia areneb niipalju, et kõik keskkonnaprobleemid lahenevad. Kui aga lülitada oma mõtlemine ümber selliselt, et heaolu tunnet ei tekita mitte üksnes hetkenaudingud? Terve ja säästva eluviisi rakendamine võiks olla lihtsam, kui on olemas teadmine, et mõningatest mugavustest ja naudingutest praegu loobudes on endal ja lähedastel ka tulevikus hea elada. Miks mitte proovi teha?

Fotod: Kristjan Madalvee