Mait Arvisto võtab spordi riikliku elutööpreemia vastu tänutundega
Eesti Vabariigi 95. aastapäeval pälvib spordi riikliku elutööpreemia
Ӱ Ülikooli emeriitprofessor rector emeritus Mait Arvisto. Mait
Arvisto võtab elutööpreemia tulemusliku tegevuse eest spordipedagoogi,
-sotsioloogi ja -organisaatorina vastu tänutundega. Ta tänab kolleege,
kellega koos õnnestus aastakümnete jooksul erinevates ülesannetes oma
töös edu saavutada.Mait Arvisto 1972. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud
kandidaaditöö “Sportlikust tegevusest osavõtu sotsioloogiline
analüüs” on jätkuvalt aktuaalne nii meil kui ka väljaspool Eestit.
Arvisto töö selgitab kompleksselt sotsiaalsete hoiakute, väärtuste ja
hinnangute mõju sellele, kas ja millistel tingimustel inimesed spordiga
tegelevad. See ainestik pakub huvi tänastele teadlastele just spordi
korralduslike aspektide seisukohalt ning Arvistol on plaan see uurimus
laiemalt kättesaadavaks teha.Mait Arvisto osaleb 22. veebruaril kell 12
algaval Ӱ Ülikooli aulas aktusel, kus teda õnnitleb Ӱ
Ülikooli rektor prof Tiit Land ning aktusel peab kõne ka Teaduste
Akadeemia president Richard Villems. Elutööpreemia antakse Mait Arvistole
üle 24. veebruaril kell 13.30 Eesti Teaduste Akadeemia saalis.Panus
spordipedagoogi, -sotsioloogi ja -organisaatorina1970. aastal hakkas Mait
Arvisto läbi viima ulatuslikke spordisotsioloogilisi uurimusi
sportimisaktiivsuse ja selle subjektiivse regulatsioonimehhanismi
probleemide vallas, seostades seda Eesti spordiorganisatsiooni ja kehalise
kasvatuse teooria arendamisega, sealhulgas rahva tervisespordi põhimõtete
avamisega. Ta avaldas arvukalt teaduslikke ja populaarteaduslikke
artikleid, esines rahvusvahelistel ja vabariiklikel teaduskongressidel ja
-konverentsidel. Tema loengukursused keskendusid kehakultuuri
teooria, spordisotsioloogia, spordipoliitika, kesk- ja vanemaealiste
treeningu metoodika valdkonnale.Tollasesse Eduard Vilde nimelisse Ӱ
Pedagoogilisse Instituuti asus Arvisto tööle 1975. aastal (olles
eelnevalt 1972. aastal kaitsnud kandidaaditöö “Sportlikust tegevusest
osavõtu sotsioloogiline analüüs” Tartu Ülikoolis). Siis algas Arvisto
eestvedamisel kehalise kasvatuse ja spordi kateedris ka
spordisotsioloogiline uurimistegevus. Esimeseks teemaks oli Kohtla-Järve
linna sporditöö arendamine. Uurimust teostati 3 aastat, korrati 10 aastat
hiljem ja see on jäänud senini kompleksseimaks piirkondlikuks
spordisotsioloogiliseks analüüsiks Eestis. 1990. aastal nimetati Arvisto
poolt juhitav spordisotsioloogia labor spordipsühholoogia ja
-sotsioloogia laboriks.1983. aastal ilmus Arvisto raamat "Sport igaühele",
mis on esimene eestikeelne ülevaade rahvaspordi spetsiifikast meil ja
mujal ning kus jagatakse näpunäiteid enamlevinud rahvaspordialade
harrastamiseks.1990ndate esimeses pooles viidi tema algatusel läbi rida
uuringuid üldteemal “Sotsiaalne motivatsioon ja spordiorganisatsioon”,
mis teenisid spordiorganisatsiooni uuenemise huve, näit “Eesti
spordiorganisatsiooni uuenemise protsess ja arenguteed” (1993); “
Ӱ spordi arengukava” jm. Samal ajal tehti ka rahvusvahelist
koostööd, mille üheks väljundiks oli sportliku eluviisi võrdlusuuring
Ӱ, Budapesti, Varssavi ja Praha elanike seas, aga ka Rahvusvahelise
Spordisotsioloogia Assotsiatsiooni aastaseminari läbiviimine Ӱs
1991. aastal.Arvisto juhendamisel on valminud kümneid diplomi-,
bakalaureuse- ja magistritöid. Ta on olnud ka õppevahendite autor ja
koostaja.Panus rektorinaLisaks spordisotsioloogia labori tööle juhtis
Mait Arvisto aastatel 1977-1979 dotsendina kehalise kasvatuse aluste ja
metoodika kateedrit, oli 1979-1993 õppeasutuse (alates 1992. aastast
Ӱ Pedagoogikaülikool) teadusala prorektor, 1993-1995 kehakultuuri
teooria õppetooli professor ja juhataja, 1995-1996 teadus- ja
arendusprorektor ning 1996-2001 rektor. Rektorina oli ta üks Ӱ
Ülikooli idee eestvedajaist. Tema ametiajal kasvas üliõpilaste arv
kolmelt tuhandelt kuuele tuhandele, täienduskoolituses jõuti koguni 16
000 kursuslaseni aastas. Lisandus 4 uurimisinstituuti, avati Haapsalu ja
Rakvere kolledžid. Loodi juurde 6 uut õppetooli, õppida sai 25
võõrkeelt.. Nende aastate jooksul said elujõuliseks paljud uued erialad
nagu informaatika, geoökoloogia, keskkonnakorraldus, sotsiaaltöö,
haldusjuhtimine, sotsioloogia, raadio ja telerežii, reklaam ja meedia,
rekreatsioonikorraldus. Viimase algataja oli Arvisto ise.Tema rektoriks
oleku ajal tuli ülikooliharidusega õpetajaist kolmveerand tollasest
Ӱ Pedagoogikaülikoolist.Ühiskondlik aktiivsus ja tunnustusedMait
Arvisto oli 1969-1989 spordiühingu Kalev Kesknõukogu liige, aastast 1972
on ta spordiühingu Kalev auliige. 1981-1990 Spordikomitee
teaduslik-metoodilise nõukogu esimees, 1987-1989 kergejõustiku
föderatsiooni presiidiumi aseesimees. Ta on kuulunud Eesti Spordi
Keskliidu ja Eesti Tervisespordi Ühenduse juhatusse ning Eesti Spordi
Nõukogusse. Ta on Euroopa Spordisotsioloogia Assotsiatsiooni asutaja- ja
auliige ning kuulus Rahvusvahelisse Spordisotsioloogia Komiteesse.1989.
aastal juhtis Arvisto Eesti Spordi arengukontseptsiooni ja 1994. aastal
Eesti Spordi Harta koostamist.2002 pälvis Arvisto Rahvusvahelise
Olümpiakomitee auhinna “Sport and Well-being”. 2003. aastal omistati
talle Valgetähe III klassi teenetemärk.
Ӱ Ülikooli emeriitprofessor rector emeritus Mait Arvisto. Mait
Arvisto võtab elutööpreemia tulemusliku tegevuse eest spordipedagoogi,
-sotsioloogi ja -organisaatorina vastu tänutundega. Ta tänab kolleege,
kellega koos õnnestus aastakümnete jooksul erinevates ülesannetes oma
töös edu saavutada.Mait Arvisto 1972. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud
kandidaaditöö “Sportlikust tegevusest osavõtu sotsioloogiline
analüüs” on jätkuvalt aktuaalne nii meil kui ka väljaspool Eestit.
Arvisto töö selgitab kompleksselt sotsiaalsete hoiakute, väärtuste ja
hinnangute mõju sellele, kas ja millistel tingimustel inimesed spordiga
tegelevad. See ainestik pakub huvi tänastele teadlastele just spordi
korralduslike aspektide seisukohalt ning Arvistol on plaan see uurimus
laiemalt kättesaadavaks teha.Mait Arvisto osaleb 22. veebruaril kell 12
algaval Ӱ Ülikooli aulas aktusel, kus teda õnnitleb Ӱ
Ülikooli rektor prof Tiit Land ning aktusel peab kõne ka Teaduste
Akadeemia president Richard Villems. Elutööpreemia antakse Mait Arvistole
üle 24. veebruaril kell 13.30 Eesti Teaduste Akadeemia saalis.Panus
spordipedagoogi, -sotsioloogi ja -organisaatorina1970. aastal hakkas Mait
Arvisto läbi viima ulatuslikke spordisotsioloogilisi uurimusi
sportimisaktiivsuse ja selle subjektiivse regulatsioonimehhanismi
probleemide vallas, seostades seda Eesti spordiorganisatsiooni ja kehalise
kasvatuse teooria arendamisega, sealhulgas rahva tervisespordi põhimõtete
avamisega. Ta avaldas arvukalt teaduslikke ja populaarteaduslikke
artikleid, esines rahvusvahelistel ja vabariiklikel teaduskongressidel ja
-konverentsidel. Tema loengukursused keskendusid kehakultuuri
teooria, spordisotsioloogia, spordipoliitika, kesk- ja vanemaealiste
treeningu metoodika valdkonnale.Tollasesse Eduard Vilde nimelisse Ӱ
Pedagoogilisse Instituuti asus Arvisto tööle 1975. aastal (olles
eelnevalt 1972. aastal kaitsnud kandidaaditöö “Sportlikust tegevusest
osavõtu sotsioloogiline analüüs” Tartu Ülikoolis). Siis algas Arvisto
eestvedamisel kehalise kasvatuse ja spordi kateedris ka
spordisotsioloogiline uurimistegevus. Esimeseks teemaks oli Kohtla-Järve
linna sporditöö arendamine. Uurimust teostati 3 aastat, korrati 10 aastat
hiljem ja see on jäänud senini kompleksseimaks piirkondlikuks
spordisotsioloogiliseks analüüsiks Eestis. 1990. aastal nimetati Arvisto
poolt juhitav spordisotsioloogia labor spordipsühholoogia ja
-sotsioloogia laboriks.1983. aastal ilmus Arvisto raamat "Sport igaühele",
mis on esimene eestikeelne ülevaade rahvaspordi spetsiifikast meil ja
mujal ning kus jagatakse näpunäiteid enamlevinud rahvaspordialade
harrastamiseks.1990ndate esimeses pooles viidi tema algatusel läbi rida
uuringuid üldteemal “Sotsiaalne motivatsioon ja spordiorganisatsioon”,
mis teenisid spordiorganisatsiooni uuenemise huve, näit “Eesti
spordiorganisatsiooni uuenemise protsess ja arenguteed” (1993); “
Ӱ spordi arengukava” jm. Samal ajal tehti ka rahvusvahelist
koostööd, mille üheks väljundiks oli sportliku eluviisi võrdlusuuring
Ӱ, Budapesti, Varssavi ja Praha elanike seas, aga ka Rahvusvahelise
Spordisotsioloogia Assotsiatsiooni aastaseminari läbiviimine Ӱs
1991. aastal.Arvisto juhendamisel on valminud kümneid diplomi-,
bakalaureuse- ja magistritöid. Ta on olnud ka õppevahendite autor ja
koostaja.Panus rektorinaLisaks spordisotsioloogia labori tööle juhtis
Mait Arvisto aastatel 1977-1979 dotsendina kehalise kasvatuse aluste ja
metoodika kateedrit, oli 1979-1993 õppeasutuse (alates 1992. aastast
Ӱ Pedagoogikaülikool) teadusala prorektor, 1993-1995 kehakultuuri
teooria õppetooli professor ja juhataja, 1995-1996 teadus- ja
arendusprorektor ning 1996-2001 rektor. Rektorina oli ta üks Ӱ
Ülikooli idee eestvedajaist. Tema ametiajal kasvas üliõpilaste arv
kolmelt tuhandelt kuuele tuhandele, täienduskoolituses jõuti koguni 16
000 kursuslaseni aastas. Lisandus 4 uurimisinstituuti, avati Haapsalu ja
Rakvere kolledžid. Loodi juurde 6 uut õppetooli, õppida sai 25
võõrkeelt.. Nende aastate jooksul said elujõuliseks paljud uued erialad
nagu informaatika, geoökoloogia, keskkonnakorraldus, sotsiaaltöö,
haldusjuhtimine, sotsioloogia, raadio ja telerežii, reklaam ja meedia,
rekreatsioonikorraldus. Viimase algataja oli Arvisto ise.Tema rektoriks
oleku ajal tuli ülikooliharidusega õpetajaist kolmveerand tollasest
Ӱ Pedagoogikaülikoolist.Ühiskondlik aktiivsus ja tunnustusedMait
Arvisto oli 1969-1989 spordiühingu Kalev Kesknõukogu liige, aastast 1972
on ta spordiühingu Kalev auliige. 1981-1990 Spordikomitee
teaduslik-metoodilise nõukogu esimees, 1987-1989 kergejõustiku
föderatsiooni presiidiumi aseesimees. Ta on kuulunud Eesti Spordi
Keskliidu ja Eesti Tervisespordi Ühenduse juhatusse ning Eesti Spordi
Nõukogusse. Ta on Euroopa Spordisotsioloogia Assotsiatsiooni asutaja- ja
auliige ning kuulus Rahvusvahelisse Spordisotsioloogia Komiteesse.1989.
aastal juhtis Arvisto Eesti Spordi arengukontseptsiooni ja 1994. aastal
Eesti Spordi Harta koostamist.2002 pälvis Arvisto Rahvusvahelise
Olümpiakomitee auhinna “Sport and Well-being”. 2003. aastal omistati
talle Valgetähe III klassi teenetemärk.