Maapõu peidab ajalugu, ökoloogid aitavad seda tõlgendada
Tormid ja mereveetaseme kõikumine kujundavad rannikumaastikku. Protsesse, mis on aastatuhandete jooksul rannikul aset leidnud, selle suudavad ökoloogid maapinna sisse vaadates välja lugeda. Oskuslikul tõlgendamisel on võimalik ajalugu tagasi kerida isegi aastatuhandeid.
Tormid ja mereveetaseme kõikumine kujundavad rannikumaastikku. Protsesse, mis on aastatuhandete jooksul rannikul aset leidnud, selle suudavad ökoloogid maapinna sisse vaadates välja lugeda Oskuslikul tõlgendamisel on võimalik ajalugu tagasi kerida isegi aastatuhandeid.
On võimalik, et iga rannavalli teke on seotud minevikus aset leidnud suurema tormiga. Suuremad vallid viitavad tugevamatele tormide tsüklile, väiksemate vallidega ala on aga märk rahulikumast perioodist, kiiremini taanduvast rannikumerest või väiksemast vaba materjali (liiva) olemasolust, rääkis Ökoloogia Instituudi doktorant Kadri Vilumaa, kes on uurinud vanu rannavalle ja nende vahelisi soostunud nõgusid Põhja-Eestis Jumindal ja Hiiumaal Tahkuna poolsaarel.
Pühapäevane jalutaja näeb rannas valle, aga ka palju tasast maapinda. See, mis on pealtvaates tasane, paistab maa sisse vaatajale mitmekesine ja kõnekas. Vanade rannamoodustiste struktuuri ja settematerjali uurimiseks tehakse nii mullakaeveid kui ka uuritakse maapinda georadariga, määratakse soosetteid, turba vanust ning püütakse välja selgitada liivakihtide mereline või luiteline päritolu. Selliseid mahukaid ja mitmeplaanilisi mõõtmisi ei tee üks ökoloog kunagi üksi, vaid alati koostöös suurema uurimisgrupiga.
Üheks olulisemaks avastuseks selles projektis nimetas Kadri Vilumaa tulemust rannavallide vahel moodustunud turba vanuselise varieerumise kohta: on igati loogiline eeldada, et kõige tüsedam ja vanem turbakiht asuks tänapäeva rannajoonest kõige kaugemate rannavallide vahel.
Uuringute käigus ilmnes, et vanimad turbakihid asuvad hoopis merele kõige lähemal paiknevate vallide vahel. Sellest võib järeldada, et turba tüsedus ei ole seotud mitte niivõrd ala vanusega, pigem on määravaks konkreetsete rannavallide parameetrid ja nende vaheliste nõgude niiskustase. Niiskemad nõod soodustavad varasemat turbasambla kasvu ja turba arengut võrreldes kuivade või siis pidevalt veega täitunud nõgudega. Tähtsat informatsiooni kannavad endas ka turbas leiduvad arvukad söekihid. Leitud kihid annavad märku minevikus toimunud põlengutest, läbi mille muutus üldine veetase ja olemasolev taimkate, rääkis Kadri Vilumaa.
Vanade rannavallide süsteemide uurimisega ei ole ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli Ökoloogia Instituudis ega Eestis varem nii põhjalikult tegeletud. See töö on aga väga vajalik, kuna tegemist on küllaltki noorte ja kiiresti muutuvate aladega, seetõttu võimaldab uurimus hinnata erinevate protsesside koosmõju, mis kujundavad maastikke. Selliste tegurite uurimine võimaldab prognoosida randades toimuvaid protsesse ning see aitab lahendada rannikualade looduskaitselisi ja majandusküsimusi.
Ökoloogia Instituudil on pikaajalised ja põhjalikud kogemused järve- ja soosetete uurimiseks erinevate paleoökoloogiliste küsimuste lahendamiseks. Selle töö iseloomustamiseks on aasta lõpuni Mare maja liftist võimalik jälgida pannoonäitust, mis tutvustab 9,2 meetri pikkust setteläbilõiget. Kasutades paleoökoloogilisi meetodeid taastati 11700 aasta jooksul Eesti aladel toimunud muutuseid ning mõningad ajaloosündmused samal ajaskaalal.
Teadlased tutvustasid aktuaalseid projekte teadusajakirjanikele
28. oktoobril külastasid ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli Ökoloogia Instituuti ning Matemaatika ja Loodusteaduste Instituuti Eesti Teadusajakirjanike Selts. Lisaks Kadri Vilumaa uurimisprojekti esitlusele rääkis teadusajakirjanikele algavast Parkinsoni tõve uurimise koostööprojektist professor Madis Metsis, meditsiinisektorile kasulikust uuenduslikust valkude uurimise meetodist doktorant Kaia-Liisa Habicht ning teadusgrandi projektist Lõuna-Eesti maastikudünaamika uurimisel Ökoloogia Instituudi vanemteadur Shinya Sugita.
tekst: Krista Must, fotod: Kadri Vilumaa, Piret Räni