����Ӱ��

Uudiskiri avaldab TLÜ Romanistika osakonna juhataja, Itaalia uuringute ja semiootika professori Daniele Monticelli tervituskõne, mille ta pidas õppeaasta alguse puhul 1. septembril ja mida meenutatakse tänaseni.

„Kallid kolleegid, armsad üliõpilased, head külalised! 1. septembri aktusega tähistame akadeemilise aasta algust. Iga uus algus - olgu see esmakordne nagu noortele, kes astusid sellel aastal ülikooli, või järjekordne nagu meile, veidi staažikamatele õppuritele ja õppejõududele – pakub meile võimalust uuesti mõtestada seda, mida me teeme ning kuidas ja miks me seda teeme. Mida tähendab õpetada, õppida, uurida ülikoolis, mis soovib olla tänapäevane ja innovaatiline, kandes samas edasi sajandite jooksul kujunenud akadeemilise hariduse põhiväärtusi?

Tsiteerides Nietzschet

Oleks ülbe mõelda, et sellele küsimusele on võimalik anda ammendav ja rahuldav vastus. Pigem soovin siinkohal jagada teiega ühte oma suvelugemistes tehtud avastust, mis pani mind antud küsimusele veidi teistsuguse nurga alt vaatama. Tegemist on tekstilõiguga, mis on pärit saksa filosoofi Friedrich Nietzsche 1886. aasta teosest „�Ѵǰ�����԰�ö�ٱ�“ – see on sõna, mis tähistab saksa keeles päikesetõusu aega ehk siis ka kõikidele elevatele olulist algust või taasalustamist.

Nietzsche räägib selles lõigus filoloogiast, mis on üks vanemaid akadeemilisi distsipliine, mis tegeleb teatavasti kirjapandud keele ehk tekstide uurimisega. Aga siinkohal võtan endale põhjendatult vabaduse mõista filoloogiat palju laiemalt kui pelgalt keele- ja kirjandusteadlaste uurimisvaldkonda.

Esiteks, me kõik tegeleme ülikoolis suuresti tekstide uurimisega – ka kõrgharidust omandav informaatik, ökoloog või kunstnik veedab ilmselt sama palju aega eriala kirjanduse kallal kui arvutimonitori, mikroskoobi või lõuendi ees. Teiseks – ja mis veel olulisem –, sõna filoloogia algne tähendus räägib palju rohkemast kui tekstide uurimisest. See tuleb kreeka keelest ja koosneb kahest osast. �ʳ�í���Dz� (φίλος) tähistab sõprust, kiindumust, armastust. ��ó���Dz�’e (λόγος) tähendus on lai, see viitab kindlasti ‘sõnale’ ja ‘keelele’, aga ka ‘mõistusele’, ‘teadmisele’ ja ‘teadusele’ nagu sõnades bio-loogia ‘e���ܳٱ𲹻�ܲ�’, ���ü���-���ǴDz����� ‘h���Բ���ٱ𲹻�ܲ�’, sotsio-loogia ‘ühiskonnateadus’ jne.

Seetõttu pakuvad eri keelte etümoloogiasõnaraamatud sõna filoloogia algseks tähenduseks sageli midagi sellist nagu ‘teadmise armastus’ või ‘õppimise armastus’, nt inglisekeelsed sõnaraamatud 'love of learning' või 'love of study'. Ja see sobib minu meelest väga hästi tähistamaks seda, mida meie kõik, mitte ainult ranges mõttes filoloogid, siin ülikoolis teeme.

Filoloogia – teadmise ja õppimise armastus

Seda, filoloogia laiendatud tähendust silmas pidades loeme nüüd, mida Nietzsche selle kohta XIX sajandi lõpus kirjutas:

Filoloogia on täna olulisem kui kunagi varem, ta kütkestab ja võlubki meid eriliselt just täna -  sel "töisel" ajastul, mis tähendab kiirustamist, labast tormakust, mis soovib "iga asjaga kohe valmis saada", isegi iga raamatuga, olgu see uus või vana -, sest filoloogia ise ei saa "kõigega kohe valmis": ta õpetab meile, kuidas tuleb lugeda: aeglaselt, süvenenult, tagasi- ja edasivaatlikult, arvestades kaugemaid motiive, hoides uksed pärani, tundlike sõrmede ja silmadega.¹

Kui filoloogia on teadmise ja õppimise armastus, siis ütleb Nietzsche meile siin midagi väga olulist selle kohta, kuidas ja miks teadmist ning õppimist armastada ehk siis ka selle kohta, millisena võiks ideaalis välja näha meie kui teadmist ja õppimist armastava kollektiivi tegevus.

Esiteks, õppimine, õpetamine ja uurimine nõuavad aega, nad käivad aeglaselt ja süvenenult vastupidi meid ümbritsevale “töisele ajastule”, mille kiirus on Nietzsche surmast möödunud sajandiga veel mitmekordistunud. Ülikool ei jookse töisele ajastule sama tempoga järele, vaid aeglustab seda, loob distantsi, mida on vaja selleks, et üldse näha ja mõtestada maailmas toimuvaid muutusi. Kui üritame liikuda sama kiiresti kui meie kõrval kihutav rong, on lõpptulemuseks see, et me ei näe enam rongi liikumist, ta justkui seisaks. Aeglustamine ja distantsi loomine muudavad liikumise nähtavaks ja tekitavad selle vajaliku tagasi- ja edasivaate, millest Nietzsche kirjutab.

Osata kujutada ja samal ajal ka põhjendada

Teiseks, see, mida me siin teeme, ei saa tegelikult kunagi tehtud ehk lõplikult valmis. Õppimise uksed ei sulgu kunagi, vastupidi, need tuleb hoida Nietzsche sõnadega “pärani lahti”. Tarkus, õpetasid vana kreeka filosoofid, sünnib imestusest ja kui me lakkame imestamast, asendub tarkus pimeda usu või nüridusega.

Õppida, õpetada, uurida tähendab seepärast osata alati näha igasuguse „lõplikult valmis“ tulemuse taga neid keerulisi ja vastuolulisi protsesse, mis selle tulemuseni on viinud ja võivad seda veel oluliselt muuta, pidades alati silmas, nagu Nietzsche kirjutab, “kaugemaid motiive”. See on ka kriitilise mõtte kui akadeemilise hariduse olulise eesmärgi peamine tunnusjoon: osata kujutada ja põhjendada, kuidas ja miks asjad oleksid võinud, võiksid ja saavad veel olla teistsugused kui need parajasti on. Ja seda sellepärast, et me ei ole ükskõiksed, me hoolime kogu südamega sellest, mida me õpime, uurime, õpetame. Teeme kõike seda, nagu ütleb Nietzsche, “tundlike sõrmede ja silmadega”.

Ja lõpuks, olgu see, mida me siin teeme, meie endi jaoks võluv ja kütkestav, nagu kirjutab Nietzsche filoloogia kohta. See on ju põhjus, miks me selle valisime, palju olulisem põhjus kui mis tahes amet või palganumber, mida see valik võib meile tulevikus tuua. Nagu iga tõeline armastus on ka teadmise ja õppimise armastus väärtus ja eesmärk iseeneses. Me ei armasta ju selleks, et see meile mingit otsest kasu tooks, ja juhul, kui me seda teeme, lakkame ka antud tegu nimetamast armastuseks.

Soovin meile kõigile sügavalt filoloogilist ehk aeglast, hoolivat, tagasi- ja edasivaatavat, pärani avatud, kriitilist, kütkestavat ja võluvat õppimise, õpetamise ning uurimise aastat!"