ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Sarnaselt koolilastele vajavad ka väiksed tegelased õpetust, kuidas tarbida ekraanimeediat, tõdeb äsja Kasvatusteaduste Instituudis doktoritöö kaitsnud Kristi Vinter.

Kristi Vinter lasteaias treeningfilmi võtetel.

Pole kahtlust, et tänapäeva laste kogemusi ja kasvamist-arenemist mõjutavad rohkem kui kunagi varem kõikvõimalikud digitaaltehnoloogiad ja nende sisu. Digitaaltehnoloogilised arengud on aga sedavõrd kiired, et loomult konservatiivsel haridussüsteemil ja aja jooksul kujunenud kasvatustraditsioonidel on kiirete muutustega keeruline kaasas käia. Oleme olukorras, kus suur osa lapsevanemaid ja lasteaiaõpetajaid tajuvad toimunud muutusi, kuid neil on vähe teadmisi ja kogemusi, kuidas meediat saaks lapse arengu heaks kasutada. Vanemate ja õpetajate lapsepõlv on olnud praeguste laste lapsepõlvest märkimisväärselt erinev ja isiklikke kogemusi pole millegagi võrrelda. Nn puutetundlik põlvkond on nii uus nähtus, et selle kujunemist ja kasvamist saame alles jälgima asuda.

Lasteaiad - resurss

Võttes arvesse, et Eestis käib üle 90% eelkooliealistest lastest lasteaias, on lasteaiad heaks ressursiks, et levitada vanemate hulgas oskusteavet ja toetada neid tehnoloogiast ümbritsetud keskkonnas laste kasvatamisel. Kuid selleks peab lasteaiaõpetajate baaskoolitus sisaldama meediakasvatuse didaktikat, mis aitab õpetajaid nüüdisaegset kasvukeskkonda mõtestada ja digitaalse ekraanimeedia sisu arendaval eesmärgil kasutada.

Selle teema õpetajakoolitusse jõudmiseks peaks koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava sisaldama meediakasvatust, kuna see dokument on lasteaedades toimuva õppe-kasvatustöö aluseks ja tingib konkreetsete ainevaldkondade õpetamise õpetajakoolituses. Praeguseks on riikliku õppekava arendamiseks tehtud ettepanekud leidnud arvestamist õppekava uuendamisel ja minu doktoritöö on andnud praktilise väljundi. Samuti on ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool sel kevadel lasteaiaõpetajaid koolitavates õppekavades juba muudatusi teinud ja tulevased lasteaiaõpetajad saavad õpingute käigus ainekursuse läbida. TLÃœ Pedagoogilises Seminaris on meediakasvatuse didaktikat õpetatud juba 2010. aastast.

Doktoritööst selgub, et digitaalse ekraanimeedia kasutamine ja juhendamine eeldab vastava õpikeskkonna olemasolu lasteasutustes. Viimane aitab muuta digitaalse ekraanimeedia kasutamise nii õpetajate kui ka laste jaoks õppeprotsessi loomulikuks osaks. Praegu on moodsa tehnika olemasolu lasteaedades väga ebaühtlane. Tiigrihüpe on teinud koolides head tööd, kuid lasteaedadel on olnud sellest vähem tuge ja abi.

Kõrvalmõjud vajavad tähepelanu

Mõneti on see ka ootuspärane, kuna digitaaltehnoloogiat on väikeste laste arenguga seoses peetud pigem ohuks kui võimaluseks. Doktoritöö tulemustele toetudes võib öelda, et praegu on see seisukoht ka õigustatud, sest lastevanemate imetlus ja vaimustus laste oskuste üle tehnikavahendeid kasutada viib selleni, et sisust tulenev võimalik mõju jäetakse tähelepanuta. Vahendi kasutamine ja selle sisu mõistmine on kaks erinevat oskust, millest viimane on laste vaimset küpsust arvestades arenguliselt palju olulisem kui moodsa digitaaltehnoloogia kasutamise oskus.

Digitaaltehnoloogia on oma olemuselt loodud sedavõrd intuitiivseks, et lastele omane uuriv eluhoiak ja veel säilinud võime uut ja huvitavat mitte peljata viib selleni, et nad kasutavad tehnilisi vahendeid ilma täiskasvanutele omase hirmuta ja otse loomulikult see neil õnnestub. Sisu mõistma õppimine pole aga kaugeltki intuitiivne. See on aga just meediakasvatuse sisu.

Doktoritöö tulemused annavad alust soovitada sedagi, et muutuma peaks suhtumine eakaaslaste rolli vastastikusel juhendamisel ja õppimisel. Eakaaslasi tuleks rakendada õpetajate toestaval suunamisel lasteaias enam kui üksteise juhendajaid. See võimaldab vähendada õpetajate ebakindlust digitaaltehnoloogia suhtes ja pakkuda tuge, mis on lastele mõistetav ja arusaadav.

Laste esimesed kokkupuuted digitaalse ekraanimeediaga peaksid vahendi ja selle kasutusvõimalustega iseseisva tutvumise asemel olema täiskasvanu poolt pigem teadlikult ette valmistatud, et suunata lapse edasist, vaatlusõppel põhinevat juhuslikku õppimist. Lisaks sellele tuleb vanemaid julgustada kaasama ühistes tegevustes õdesid-vendi aktiivsesse juhendamisse, pakkudes neile juhiseid ja tuge, kuid jäädes juhendajana ise esmatähtsaks.

Suhtlus kodu ja lasteaia vahel

Kodu ja lasteaed saaksid ja võiksid teha rohkem meediakasvatusalast koostööd, mille sisuks on vanemate informeerimine harivatest ja eakohastest arvutimängudest ja internetikeskkondadest, teabe jagamine arvuti kasutamise soovituslikest ajapiirangutest, lapsevanemate informeerimine rühmas väljenduvatest meedia võimalikest mõjudest, teavitavate infomaterjalide ja artiklite levitamine, vanemate koolitamine, vestlusringide korraldamine ja kogemuste vahetamise võimaldamine lapsevanematele. Kõik see saab aga võimalikuks siis, kui õpetaja tunneb end ise valdkonnas kindlalt.

Pole kahtlust, et ka muu maailm alles otsib efektiivseid viise ja võtteid, kuidas väikeseid lapsi digitaaltehnoloogiast ümbritsetud maailmas efektiivselt õpetada ja vastuoluliste ekraanipiltide keskel nende adekvaatset maailmapilti kujundada. Õpetamis- ja juhendamismeetodite väljatöötamiseks oleksid vajalikud tegevus- ja arendusuuringud lasteaedades, kuhu kaasatakse nii tegevõpetajaid kui ka lapsi.