ÌìÃÀÓ°ÊÓ

ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli akadeemiline audiitor Kristel Marmor kommenteerib TLÃœ Ãœliõpilaskonna aseesimehe Katrina Koppeli väidet, et õppejõudude õpetamisoskust ülikoolides õieti ei kontrollita ega nõutagi.

„Kindlasti on ülikool huvitatud sellest, et head teadlased oleksid ka head õppejõud,“ leiab Kristel Marmor. „Selleks on ametikohale kandideerijale kehtestatud üldnõuded, kus kirjas ka nüüdisaegsete õpetamismeetodite ja õppevahendite tundmine, õppe-, teadus- ja/või loometööks vajalike oskuste ja teadmiste aktiivne täiendamine.“

Ülikool pakub Marmori sõnul ka õpetamisoskusi arendavaid kursuseid, kus akadeemiliste üksuste juhid on töötajatel soovitanud osaleda. Õpetamisoskuste teemat käsitletakse reeglina arenguvestlusel, kus muuhulgas lepitakse kokku õppejõu järgmise aasta tegevus selles osas.
Oluline on ka üliõpilastelt saadav tagasiside, mida analüüsivad õppekava juht ja õppejuht.
Kahel korral on ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis koostatud tagasiside küsitluste audit ning tulemusi arutatud üksuste direktorite ja õppejuhtidega. „Ei saa päriselt nõustuda väitega, et tudengite antav tagasiside ei muuda midagi,“ sõnab Marmor. „Pigem on tõde see, et muutused toimuvad aeglaselt.“

Oma valdkonna heaks eksperdiks ei ole audiitori hinnangul võimalik saada poole aastaga, see on aastatepikkuse töö ja järelkasvu kasvatamise teema. Samuti on valdkondi, kus oma ala tunnustatud eksperte on väga vähe.

„Kuna õpetamisoskused ajas pidevalt muutuvad, tuleb tõdeda, et on õppejõude, kes ei innustu mõttest neid muudatusi järgida,“ nendib Marmor. „Sellest on tingitud ka olukord, et suur osa õppetööst toimub loenguvormis, vähe on arutelusid, seminare, õpperühmad on liialt suured, tänapäevaseid õppevahendeid kasutatakse vähe ning tagasiside tudengile iseseisvate tööde, kontrolltööde või eksami- või arvestustööde osas on minimaalne.“

Audiitor möönab, et tegemist on väga olulise teemaga, millega tuleb tegeleda, ning et õppejõuks olemine ei tähenda vaid erialast kõrget kvalifikatsiooni, vaid ka häid õpetamisoskusi ja nende hoidmist tänapäevasel tasemel.

„Teisalt on see ka personalipoliitika küsimus, millega uutes loodavates üksustes tuleb tõsiselt tegeleda, kaasates ülikooli personali arendus- ja mobiilsuskeskuse kompetentsi,“ leiab Marmor.