Katku esines inimkonnas varem kui seni arvatud
Katk on põhjustanud läbi sajandite inimkonna hulgas suurt suremust ning toonud kaasa vähemalt kolm suuremat pandeemiat. Tuntuim neist on 14. sajandil Aasiast Euroopasse jõudnud Must Surm, mis mõningate allikate väitel vähendas Euroopa rahvastikku kuni poole võrra. Viimastel aastatel on katkubakteri (Yersinia pestis) evolutsioonilise ajaloo uurimisel välja selgitatud, et katk esines inimeste hulgas märksa varem kui ajaloolised allikad on viidanud.
Katk on põhjustanud läbi sajandite inimkonna hulgas suurt suremust ning toonud kaasa vähemalt kolm suuremat pandeemiat. Tuntuim neist on 14. sajandil Aasiast Euroopasse jõudnud Must Surm, mis mõningate allikate väitel vähendas Euroopa rahvastikku kuni poole võrra. Viimastel aastatel on katkubakteri (Yersinia pestis) evolutsioonilise ajaloo uurimisel välja selgitatud, et katk esines inimeste hulgas märksa varem kui ajaloolised allikad on viidanud.
Professor Johannes Krause juhitav uurimisrühm, mille üks koostööpartnereid on ka ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli Arheoloogia teaduskogu teadur Raili Allmäe, avaldas hiljuti teadusartikli „The Stone Age Plague: 1000 years of Persistence in Eurasia“, mis heidab pilgu katkubakteri evolutsioonile ja levikule ajaloos. "Uurimistöö tulemused näitasid, et katk saabus Baltimaadesse ja Saksamaa aladele koos karjakasvatajatega Yamna kultuuri (3500-2000 BC) aladelt ehk stepialadelt Kaspia ja Musta mere põhjakaldal," sõnas Raili Allmäe. Katkubakteri põlvnemiskäigu uurimine arheoloogilises ja inimese geneetika kontekstis näitas, et hilisneoliitikumis ja pronksiajal liikusid inimesed Kesk-Euraasiast piki Kaspia ja Musta mere põhjakallast Kesk-ja Ida-Euroopasse.
Võttes arvesse kronoloogiat, Yersinia pestis'e põlvnemiskäiku ja muistsete inimeste liikumismustreid võib oletada, et Euroopas või selle lähinaabruses tekkis lokaalne katkukolle. "Sealt liikusid sama hilisneoliitilise/pronksiaegse katkubakteri rühma uuemad tüved hilisel pronksiajal Euraasia steppide koridori mööda tagasi Kesk-Euraasia suunas," sõnas Allmäe. Selgus, et inimesed liikusid Kesk-ja Ida-Euroopast ka tagasi Kaspia ja Musta mere põhjakaldale ja kaugemalegi, Altai piirkonda. Nad läbisid väga suuri vahemaid ning koos nendega liikusid läbi steppide ida poole tagasi ka samasse katkubakteri rühma kuuluvad uuemad tüved.
Samuti selgitasid teadlased välja, et hilisneoliitilise/pronksiaegse katku levikus mängis rolli kirbu vektor, st kirp kandis haigusetekitajat edasi. Tegemist oli arvatavasti kopsukatku või vähenakkava muhkkatku vormiga. Hilisneoliitilise ja pronksiaegse katkubakteri tüved on tänaseks päevaks väljasurnud.
Uurimistöö raames tuvastati katkubakteri kandjatena neli hilisneoliitikumist või pronksiajast pärit inimest: kaks Saksamaalt Augsburgist, üks Leedust ja üks Eestist (Kunila II). Katkubakter eraldati Kunila II mehe luustikust, mis leiti Puurmani lähedalt 1948. aastal ja pärineb vahemikust 2580-2340 e.Kr..
Teadusartikli juhtautor on Aida Andrades Valtueña. Uurimistöösse on lisaks Saksamaa arheogeneetikutele kaasatud biolooge, arheolooge ja arheoantropolooge Leedust, Lätist ja Eestist. Max Plancki inimajaloo uuringute instituudi üldine eesmärk on uurida inimese ajalugu kaasaegsete analüütiliste, geneetiliste, arheoloogiliste ja arvutusmeetoditega.
Lisainfo: