Jutukonkursi võidulugu! Vahetustudengina Sardiinias
Vahetustudengina välismaal õppimine on kaasaegse tudengi jaoks üsna loomulik nähtus, kuid igal tudengil seonduvad sellega oma unikaalsed kogemused, lood ja õppetunnid. Järgnevates uudiskirjades avaldame viie Ӱ Ülikooli tudengi nägemuse oma Erasmus programmi raames toimunud välisõpingutest, mille nad esitasid kevadel Erasmuse jutukonkursile.
Vahetustudengina välismaal õppimine on kaasaegse tudengi jaoks üsna loomulik nähtus, kuid igal tudengil seonduvad sellega oma unikaalsed kogemused, lood ja õppetunnid. Järgnevates uudiskirjades avaldame viie Ӱ Ülikooli tudengi nägemuse oma Erasmus programmi raames toimunud välisõpingutest, mille nad esitasid kevadel Erasmuse jutukonkursile.
Esimesena tuleb avaldamisele TLÜ õigusteaduse bakalaureuseõppe tudengi Grete Marjapuu võidulugu. Loodetavasti inspireerivad ja julgustavad teiste kogemused ka uusi tudengeid vahetustudengina välismaale õppima minema.
Erasmus programmi saab taas kandideerida veebruaris 2014.
Erasmuse jutukonkursi võidulugu:
Grete Marjapuu: Minu Sardiinia muinasjutt
Puhtad ning kristallselged veed, võrratud mäed, lambakarjad, keskaegsed lossid - Vahemere suuruselt teine saar Sardiinia on lihtsalt muinasjutuline. Mul oli rõõm kõige selle keskel peaaegu pool aastat elada ja õppida!
Saabusin saarele täpselt apelsinide valmimise aegu ehk jaanuaris. Päike sillerdas, palmid lehvisid talvises tuules – juba esimesed hetked Sardiinias panid naeratama.
Minu uueks kodulinnaks sai Sassari, Sardiinia vana ülikoolilinn, kus alustasin oma itaaliakeelseid juuraõpinguid, olles varem keelt õppinud umbes pool aastat. Algul tekitas raskusi isegi kommipoes käimine ning esimestes loengutes konspekteerida püüdes kadus sageli järg ära ja nii ma jäin lihtsalt õppejõududele otsa naeratama. Õnneks olid väga abivalmis kaasüliõpilased, kes ei lasknud mul sõnaraamatutki kasutada, vaid palusid hoopis neilt sõnade tähendust küsida.
Algus oli raske
Ülikoolis oli algul küll väga raske. Hirmutavad tundusid ka suulised eksamid, millest läbi saamiseks pidi tõesti palju õppima, ent hakkama sain. Kui eksamid tehtud, siis oli õnn tohutult suur. Tundsin uhkust enda üle, et itaalia keeles erialased eksamid heade tulemustega ära tegin ja sealjuures ääretult palju arenesin.
Ilmselgelt polnud minu Erasmuse-õppetunnid ainult ülikooliga seotud. Vahemere elustiil õpetas nautima. Nii hetke kui ka maitsvat toitu. Seda, et pole kuskile kiiret. Jalutada kitsastel tänavatel, akendest väljas puhtad pesud lehvimas, kirikukellad kõrvus helisemas. Elu on ilus!
Ning loomulikult õppida hindama lihtsat, ent head toitu. Sardiinia võrratuid roogasid, pecorino juustu ning magusat seadas’t. Maitsvad hommikusöögid värskete sarvesaiade ja vahutava ܳԴ’ga. Toidul on itaalia kultuuris tähtis roll. Isegi juttu alustatakse tihtipeale küsimusega, et mis lõunal söödi. Koju külalisi kutsudes söödetakse nad heast ja paremast lausa nuumseaks. Itaallaste jaoks on oma külaliste heaolu tähtis ning suurepärase toidu abil saavad kohalikud oma sõbralikkust ning külalislahkust hästi välja näidata. Kes ei ütleks ära heast söögist!
Palju uusi sõpru ja molluskitega pitsa
Erasmuse programmiga maailma nähes saab juurde palju sõpru erinevatest riikidest, nii kohalikke kui ka teisi erasmuseid, kes aitavad samuti silmaringi laiendamisele kõvasti kaasa. Just inimesed muudavad selle vahetusüliõpilase kogemuse eriliseks. Kõik need soojad õhtud Sassari peaväljakul Piazza d’Italial kitarri mängides ja lauldes ning võrratut itaalia jäätist süües... Toredad õhtusöögid pastarestoranis, kus õppisin spagette kahvli ümber keerutama ja iga edusammu järel sõpradelt aplausi teenisin. Emotsioonid ja inimesed, keda jään kindlasti igatsema.
Loomulikult sai mulle kalliks ka saar, kus mitu kuud elasin ning õppisin. Avastasin huvitavaid Sardiinia traditsioone, hakkasin armastama mägede ilu ja molluskitega pitsat. Nautisin looduse ilu: väikeses lahesopis säravselges Vahemeres ujudes aeg lihtsalt peatub. Ronides mäetipus paikneva lossi müürile ning imetleda päikseloojangul vaadet ilusale merele, armsale linnakesele ja võimsatele mägedele- nii tuleb kõige paremini esile mu armsa saare võlu.
Sardiinia vanasõna ütleb: „Su mundu est un'iscala, chie l'alzat, chie lafalat.” Maailm on trepp, kes läheb sealt üles ja kes alla. Vahetusüliõpilaseks minek on kindlasti trepist üles astumine. Kaotada pole midagi, sest sellest kogemusest õpib ning võidab akadeemiliselt ja kultuuriliselt lihtsalt nii palju.