Jaanuar tõi ülikoolile kolm uut doktorit
Jaanuaris kaitsesid Ӱ Ülikoolis väitekirja kolm doktoranti: Hannaliis Jaadla ühiskonnateaduste, Antonia Nael humanitaarteaduste ja Birgy Lorenz digitehnoloogiate instituudist.
Jaanuaris kaitsesid Ӱ Ülikoolis väitekirja kolm doktoranti: Hannaliis Jaadla ühiskonnateaduste, Antonia Nael humanitaarteaduste, Birgy Lorenz digitehnoloogiate instituudist.
6. jaanuaril kaitses doktoritööd ühiskonnateaduste instituudi doktorant Hannaliis Jaadla, kes uuris suremust 19. sajandi lõpu Eesti linnaühiskonnas (Tartu luteriusulise elanikkonna näitel). Doktoritöös analüüsitakse imiku-, laste- ja täiskasvanusuremuse erisusi sõltuvalt demograafilistest, sotsiaalmajanduslikest, kultuurilistest ja sanitaar-keskkondlikest teguritest. Tegemist on Eestis esimese põhjalikuma uurimusega, mis käsitleb demograafilise ülemineku perioodi rahvastikuprotsesse (suremust) isikupõhiselt ning kasutab analüüsil lingitud loendus-sündmusandmeid. Töö tulemused aitavad paremini mõista Eesti rahvastiku suremusarengut epidemioloogilise ülemineku varases staadiumis.
18. jaanuaril kaitses doktoritööd ("Digitaalse ohutuse mudel mõistmaks teismelise internetikasutaja vajadusi") digitehnoloogiate instituudi doktorant Birgy Lorenz, kes uuris digitaalse ohutuse valdkonna arengut Eestis ning võimalusi tõsta kooliõpilaste ja neid toetavate täiskasvanute digiohutuse alast kompetentsi. Autor jõudis järeldusele, et Eesti vajab keskset lahendust küberhügieeni taseme tõstmiseks. Tänaseni on probleemile tähelepanu pööratud vaid vabatahtliku töö või Euroopa liidu toetusprogrammide abil. Uurimistöö lähtekohaks on asjaolu, et digiohutuse valdkond areneb hariduses kõrvuti e- ja mobiilse õppega. Autori sõnul on see hetkel nagu „Metsik Lääs“, kus kesksed programmid ja juhised koolidele, mis aitaksid formaalse hariduse tasemel digiohutuse murede ja väljakutsetega toime tulla, on pigem kesised.
20. jaanuaril kaitses doktoritööd ("Illustreeritud vaenlane: vene vaenlase kujund Eesti sõdadevahelises meedias") humanitaarteaduste instituudi doktorant Antonia Nael, kes analüüsis sõdadevahelisel perioodil eestikeelses ajakirjanduses ilmunud karikatuure ja nendes „vaenlase“ kuju tekkimise protsessi. Selgus, et karikatuurides ei ole võimalik rääkida propagandast selle sõna täielikus mõttes. Doktoritöö üks olulisemaid järeldusi on asjaolu, et Eesti karikatuuris ei ole võimalik rääkida propagandast selle sõna täielikus mõttes ehk metoodilisest, teadlikust ja sihipärasest „vaenlase” kuju loomisest. Pigem esitles omaaegne kunstnik ümberringi toimuvat: üritusi ning "üles" ja "alla" kõikuvat meeleolu.
Õnnitleme värskeid doktoreid ja soovime edukat teadustöö jätkumist!