ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Tartu ja ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ã¼likooli keeleteadlased uurisid Eesti kõrgkoolides õppivate üliõpilaste eesti keele oskust. Ãœks uuringu läbiviijatest oli ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli professor Krista Kerge, kes jagab uuringus tehtud järeldusi ja annab soovitusi üliõpilaste Eesti keele oskuse parendamiseks. 

Milline oli Teie roll uuringu läbi viimisel? Kuidas jäite rahule oma valdkonna tulemustega?

2015. aastal viisime läbi kordusuurimuse ehk kasutasime sama testi, mida aastal 2010. Testiga mõõdeti kaht suhteliselt suveräänset ala, kirjakeeleoskust (eesti kirjakeele sõnavara tundmist, sõnakasutuse ning õigekeelsusoskusi) ning  funktsionaalset keeleoskust (oskust mõistvalt-järeldavalt kuulata ja lugeda ning kindla eesmärgiga kirjutada). Koostasin selle testi kirjakeeleoskust puudutavad ülesanded ja valisin sinna küsimused. Selle testipoole tulemuste analüüs oli minu töö nii toona kui nüüd.

Tudengite kirjakeeleoskusega võib aga üldjoontes rahule jääda. Sõnatundmine on märksa paranenud, sõnakasutus ja õigekeelsus enam-vähem samasugune kui varem. Päris rahul ei saa kunagi olla, sest igat asja saab teha paremini – oleks Eestis enam inimesi ja raha, siis oleks ehk testi kordamisele eelistanud uut tüüpi uurimust. Praeguse eelis on aga tulemuste võrreldavus.

Millised olid uuringu olulisemad järeldused? Millised olid olulisemad muutused võrreldes 2010. aastal läbi viidud uuringuga?

Keskmine keeleoskustase on sama, kuid see on natuke petlik. 2015. aastal oli rohkem niihästi väga viletsate tulemustega kui ka väga heade tulemustega vastanuid  - paremad on aina paremad ja nõrgemad on aina nõrgemad ning keskmisi on seevõrra vähem.

Olulisim muutus on kuulamisoskuse kahanemine ja minu arvates ka see, et tulemusi mõjutab nutiseadmete käepärasus ja kasutusosavus. Tegi suurt rõõmu, et mõned noored pakkusid sõnadele sünonüüme ja seletusi, mida mul parandajana tuli seletussõnaraamatust otsida (ja need olidki seal olemas!). Ka õigekeelsusküsimused, kus spellerilt saab abi, olid paremini vastatud kui 2010. Selleks ju nutikeeleabi ongi loodud, et inimene taipaks ja suudaks seda ka ajasurve all kasutada.

Üks järeldus on, et kuulamisoskusega tuleb gümnaasiumis väga teadlikult tegelda – muude maade statistika ja meist igaühe kogemuski ütleb, et noored klõbistavad klahve ja vestlevad märksa vähem kui varasemad põlvkonnad. Ülikoolis on näha, et liiga paljud usuvad multitasking’u võimalikkusesse. Mina ei usu, et oleks võimalik tõsiselt kuulata ja samal ajal postkatis või veebis surfida, ilma et kuulamistõhusus langeks. Meie kultuurile on niigi omane pigem vastu vaielda kui rahulikult kuulata. Aga see on juba omaette teema.

Teine järeldus puudutab aga igasuguse keeletoe kasutamist, mis veebis olemas – kui see saab õpetajal endal harjumuseks, siis on asi varsti igal tema õpilasel selge. Ka loodava teksti keelevalik ning seeläbi tekkiv õigekeelsus- ja grammatikakontrolli võimalus võiks harjumuseks saada varakult ja olla ülikoolieas loomulik.

Uuringus on välja toodud, et paljud üliõpilased suudavad suulisest ettekandest talletada vaid üksikuid detaile. Mida võiksid üliõpilased ise teha, et arendada võimet talletada suulisest ettekandest vajalikku teavet?

Ma arvan, et loenguid tulekski tõsiselt kuulata ja nutiseadmed sel ajal unustada, v.a loenguslaidi juurde  märkmeid tehes –  kuulama peaks täpselt nii, nagu tuleks kuuldule kohe reageerida (näiteks nagu kuulatakse inimest, kellele kohe antud vastusest sõltub vastaja töö ja leib). Mõttega kuulamine tähendab, et iga arusaamatu koha märgin kiiresti üles ja proovin selle kohta küsimuse formuleerida. Küsimine ei ole meil tavaks. Rootsis pidi aga tihti kooli seinal seisma, et pole rumalaid küsimusi, on ainult vastuseta jäänud küsimused. Seda ma siis noortele korrutangi: kuulake, tehke märkmeid ja küsige. Loeng kaotab poole oma tõhususest, kui koha peal ei küsita ning kui slaide endale küsimusi esitades nädala jooksul üle ei sirvita. Kui aga sirvida, siis saab järgmise loengu algul või kõnetunnis oma küsimused ära küsida.

Keelepädevusi hindav test lubas ja soovitas kasutada abimaterjalina kõiki õigekeelsusallikaid. Kas kehvemini testi sooritanud üliõpilaste puhul võib väita, et vajaka on oskusest leida ja kasutada internetipõhiseid abimaterjale?

Testi tempo oli üsna suur, aga abimaterjale kasutasid täiesti ilmselt liiga vähesed, kuigi nendegi üle tasub rõõmustada. Kahjuks puudub statistika, kas need ilmsed arvutitoe kasutajad tegid summaarselt testi paremini kui teised. Testis ei olnud neid küsimusi ka kuigi palju, millele vastamisel arvutist otsest abi sai.

Olen ise katsunud suisa suunata ja õpetada mitmekeelseid ja mitme keele sõnastikke kasutama ning soovitanud alustada keerukate teadmiste omandamist ingliskeelse Wikipedia tuuminfost. Ise naudin pidevalt seda, et e-raamatuid lugedes lubab internet otsekohe iga sõna tähenduse leida, kirjaniku nimetatud muusikapala kuulata , sageli ka mainitud tänavat, kuulsat hoonet ja maali vaadata – nii saab aru mõnegi lause nüansist ja tabab kujutatud meeleolu.

Kas TLÜ üliõpilaste tulemustega võib üldjoontes rahule jääda?

Tartu tulemus oli 5% üle keskmise, meie oma 5% alla keskmise ehk 10% TÜ-katest viletsam. Muidugi juhib see lihtsalt tähelepanu, et peaksime oma ülikoolis asja tõsiselt võtma – meie valim ei esinda ülikooli tervikuna. Eriti tõsiselt tuleks aga võtta seda, et kasvatusteaduste erialade üliõpilased (mitte meie omad, vaid üldse) olid 18% alla keskmise ja kõige hädisemad kogu uuringus. Tooksin kohe siia kõrvale asjaolu, mis hiljaaegu hämmastas Emakeeleõpetuse Infokeskuse rahvusvahelisel ümarlaual: Soome kolleegide ettekandest selgus aastal 2013 sai igale õpetajaeriala õppekohale vastu võtta vaid alla 5% kandideerijatest, ukse taha jäi 95,3% soovijaid. Kardan, et meil jääb ainult 5% ukse taha... Õpetajahariduse prestiiž aga sõltub õpetajaameti prestiižist ühiskonnas. Jälle terve artikli jutt, mida siin ära ei räägi.

Ülikool saab aga teha kaht asja: esiteks tagada, et tekstitööteadmised ning ühendatud aine- ja keeleõpe oleks õpetajahariduse kohustuslik osa ja teiseks soosida võõrkeelteoskuse kõrval ka heal akadeemilisel tasemel eesti keelt. Mul oli rõõm juurutada verbaalse kommunikatsiooni vabatahtlik kursus meie ülikooli üldainena 20 aasta eest, kuid ma ei näe, et tulevane õppekavastruktuur sellistele ainetele kohta jätaks. Loodetavasti suudetakse säilitada erialane akadeemiline kirjutamine, mis on praegu paljude erialade osa kõigil õppetasemetel.

Miks on üliõpilastele vajalik väga heal tasemel keeleoskus? Millised on Teie soovitused üliõpilastele, et seda arendada?

Ega me mõtteid ei loe. Kui mõelda kõigele „keeltele“, mis meie tunnetust toetavad ja rikastavad, siis on inimkeel neist kõige täpsem. Lisaks on praegu kätte jõudnud „keele aeg“: keelesuhtlus aitab tööle, kantseliit aitab raha taotleda ja aru anda, poliitilise asjaliku sõnaseadmise või loba ja reklaami järgi valime oma rahvaasemikud ja tekstide abil teeme ise poliitikat. Lisaks käib mäng poliitiliselt oluliste võtmesõnadega: need aitavad raha saada ja eelkõige raha teha (viimast teadagi – vähestel).

Aga selleks, et üht keelt tõesti osata, tuleb lugeda, lugeda ja lugeda. Filmides pole pooltki sellest keelerikkusest, mis on ilukirjandusest. Eluga toimetuleku keel on midagi muud. Erialatekstide lugemine, YouTube’i , tele- ja raadioloengute kuulamine, asjade enda jaoks selgeksmõtlemine – kõik on oluline. Keel on mõtlemise ja mõttevahetuse jaoks. Sageli tähendab oma eriala tundmine seda, et inglise keeles loetu tuum tuleb enda jaoks nüanssideni sisutäpselt  eesti keeles kirja panna. Lugedes jääb see tuum tihti ähmaseks. Usun, et just lugeja inimene leiab omaenda nõrgad küljed ja õpib neid varjama ning oskab omaenda tugevaid külgi nii ära kasutada kui ka esile tuua. Ka kirjutades jäljendame loetut. Keel on olemuselt inimeste ühine sajanditepikkune kogemus ja iga üksikisiku vaimuruum.