ÌìÃÀÓ°ÊÓ

29. jaanuaril külastas ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli maailma ühe suurima teadlasi toetava fondi Alexander von Humboldt Stiftung president (juhib fondi al 2008. a) ja Berliini Tehnikaülikooli keemiaprofessor Helmut Schwarz, kes kuulub 2002. aastast ka Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmete hulka.  ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœ±ô¾±°ì´Ç´Ç±ô¾±²õ³Ù on Humboldti stipendiumi pälvinud kolm teadlast.

ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis meeldis prof H. Schwarzile omapärane ülikoolimudel. „Vanad ja traditsioonilised ülikoolid on kui vanad suured puud, kus sajandite jooksul välja kujunenud jäme võimas tüvi, mis aastate jooksul kasvatanud jämedad harud, mis vahel annavad ka uusi võrseid (uusi valdkondi, uusi struktuuriüksusi). ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool on oma ajaloo tõttu täna veel kui suhteliselt võrdsete harudega põõsas, mis tugevalt kokku seotuna võiks anda samuti üpris jämeda „tüve“, kuid samas säilitab selle individuaalse arenguvõimaluse," sõnas prof H. Schwarz.  ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolil on prof H. Schwarzi meelest võimalus veel oma „jäme tüvi“ leida või arenedagi edasi kujul, kus erinevad harud saavad areneda suhteliselt eraldiseisvatena ning kus neid ei suruta ühe suurema tüve sisse.

1953. aastal Saksamaa Liitvabariigi asutatud Alexander von Humboldti fond on tänapäeva teadusmaailmas unikaalne, kuna fond ei toeta projekte, vaid toetab andekat inimest (1953.-2013. a on fondi endistest stipendiaatidest ja preemia saajatest saanud 44 teadlast Nobeli preemia).  Eestlastest on Humboldti stipendiumi pälvinud 30 teadlast, neist kolm ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœ±ô¾±°ì´Ç´Ç±ô¾±²õ³Ù – prof Peeter Järvelaid, ajaloolane Juhan Kreem ja kunstiajaloolane Kersti Markus.

„Humboldti stipendiaat on eluaegne tiitel. Võin julgelt öelda, et kui end vestluses humboldtiaaniks nimetada, siis teadusmaailmas kvalifikatsiooni kohta üldiselt lisaküsimusi ei teki“. Juhan Kreem

Mis on Humboldti stipendium?

Humboldti stipendium on Euroopa üks mainekamaid teadusstipendiume, mille eesmärgiks on toetada väljapaistvaid teadlasi üle maailma (12-24 kuud), ükskõik mis alalt, rahvusest või soost, ning võimaldada neil ja nende peredel elada ja töötada mõnda aega Saksamaal. Humboldti fond toetab ja hoiab sidet endiste stipendiaatidega terve elu, stipendiumi saaja jääb alatiseks humboldtiaanide pere liikmeks. â€žHumboldti stipendiaat on eluaegne tiitel. Võin julgelt öelda, et kui end vestluses humboldtiaaniks nimetada, siis teadusmaailmas kvalifikatsiooni kohta üldiselt lisaküsimusi ei teki," sõnab Juhan Kreem

Silmapaistvatele teadlastele jagab Humboldti fond ka Humboldtiauhinda (Eestist selle saanud akadeemikud Karl Rebane, Endel Lippmaa, Jüri Engelbrecht). Alates 2008. aastast finantseerib fond Alexander von Humboldt profesuure teadustööks Saksamaal, makstes teadlasele profesuuri ülalpidamiseks 3,5-5 miljonit eurot. Üle maailma on A. V. Humboldti fondi endised stipendiaadid loonud Humboldtklubisid (Eestis juhib klubi Eesti Teaduste Akadeemia asepresident Jüri Engelbrecht).

Kuidas tuli mõte kandideerida?

Prof Peeter Järvelaidile andis esimese impulsi stipendiumile kandideerida suhtlemine prof Leo Leesmendiga (1902-1986), kes oli olnud enne teist maailmasõda enim välismaal töötanud eesti jurist ja kes oskas istutada Järvelaidigi hinge unistuse, mis olude vabanedes läks kasvama. „Minu jaoks olid A. von Humboldti stipendiumi taotlemisel eeskujuks filosoof Ãœlo Matjus ja täna Toronto ülikooli ajalooprofessor ja Eesti õppetooli juhataja Jüri Kivimäe. 1997. a esitasin ma taotluse, mille Humboldti fond heaks kiitis ja nii sain ma võimaluse töötada 1998-2000 Saksamaal maailma ühes suurimas õigusajaloo teadusasutuses (Max-Planck-Institut für europäische Rechtsgeschichte, Frankfurt am Main). Aastad 1998-2000 muutsid kindlasti minu elu teadlasena ja muutsid ka mind ennast ja mu lähedasi, sest elasin Saksmaal koos perega. Peale aastat 2000 olen säilitanud kontakti Humboldti fondiga, olen olnud aktiivne rahvusvahelises humboldtiaanide liikumises, kus eestlased on nautinud Soome humboldt-kolleegide toetust (prof dr dr h.c. Outi Merisalo), kellega koostöös oleme osalenud paljudel humboldt-kollegidel välismaal (nii Soomes, Prantsusmaal, Poolas jne) ja korra oleme korraldanud rahvusvahelise humboldtiaanide konverentsi ÌìÃÀÓ°ÊÓski“.

Ajaloolasel Juhan Kreemil tuli mõte kandideerida „kuidagi iseenesest“. Oma osa mängis ka asjaolu, et tema juhendaja prof Jüri Kivimäe on Humboldti stipendiaat ja meenutas oma Saksamaa-aastat alati hea meelega. „Humboldt toetab teadlasi alates doktorikraadist, praeguse seisuga peab esmane taotlus olema esitatud mitte rohkem kui 10 aastat pärast kaitsmist. Oluline eeldus oli Saksamaal mentori leidmine, kes oleks valmis mind vastu võtma. Humanitaaridelt nõutakse ka mõningast saksa keele oskust, oma taseme tõstmiseks oli aga võimalik koos stipendumiga taodelda ka lisakursust“.

"Humboldtiaaniks olemine on andnud minu arusaamistele teadlaseks olemisest väga palju". Prof Peeter Järvelaid

Kunstiajaloolane Kersti Markus lisab, et Eesti ligikaudu 30 stipendiaadi hulgas on palju medieviste, mistõttu on teadmine selles ringis kogu aeg olemas olnud. „Kuna olen ise keskaja kunsti uurija, siis oli see kindlasti üks esimesi valikuid pärast doktoritöö kaitsmist Stockholmi ülikoolis. Ka üks minu tollaseid juhendaid oli humboldtiaan. Humanitaaridel on vaja head saksa keele oskust ning sellist uurimisteemat, millel on rahvusvahelist kaalu. Ja kindlasti pead olema alla neljakümne. Ãœlejäänu sõltub juba konkreetse kandideerija senisest panusest oma valdkonna uurimistöös“.

Mida stipendium andnud on?

Prof Peeter Järvelaid leiab, et Humboldtiaaniks olemine on andnud tema arusaamistele teadlaseks olemisest väga palju. „Kui võtta vaid aastaid 1998-2000, siis töö Max-Planck -Institut für europäische Rechtsgeschichtes tähendas ülimalt intensiivset ja huvitavat aega. See oli võimalus lugeda ja uurida teemat, mida ma tahtsin endale selgeks teha. Teiseks pidev suhtlemine nii kolleegidega instituudis, kui Frankfurti ülikooli õigusajaloolastega, samuti olin kaasatud noorema põlvkonna õigusajaloolaste koolitusse. Kahe aasta jooksul Frankfurtis käis sealsest instituudist läbi teadlasi väga paljudest riikidest maailmas. Võimalus nii laialt suhelda, annab väga hea ülevaate, mida õigusteaduses tehakse ja millised inimesed teadusega juura alal tegutsevad. Kindlasti on see andnud mulle kogemust, miks mind korduvalt on kutsutud ka rahvusvahelistesse komisjonidesse kolleegide teadustööd hindama.“

Juhan Kreem lisab, et temale andis aasta Hamburgis vabaduse väitekirja kaitsmisele järgnenud otsinguteks. „Loomulikult paljunesid sel ajal erialased ja isiklikud Saksamaa-kontaktid. Alahinnata ei saa ma ka üldse välismaal töötamise kogemust. Oluliseks pean oma saksa keele oskuste parandamist, ilma milleta ma ausalt öeldes ei kujuta Eesti ajaloo uurimist üldse ette“. 

„Humboldtiaaniks olemine tähendab raamidest välja mõtlemist“. Kersti Markus

Kersti Markus märgib, et stipendiumi olulisust võib hinnata mitmeti. „Kahtlemata oli mulle teadlasena oluline saada mainekas ja ka rahaliselt märkimisväärne järeldoktori stipendium Saksamaa ülikoolis, kuid sama oluliseks võib pidada liitumist võrgustikuga, mille liikmed ei esinda sinu eriala. Mäletan igavesti minuga ühel ajal stipendiumi saanute kokkutulekut Berliinis, kus ma pidin õhtusöögilauas selgitama viiele eri rahvusest füüsikule kas ajalugu ja kunstiteadus on teadus. Mul õnnestus neid veenda ainult kunstiteaduse osas. Humboldtiaaniks olemine tähendab raamidest välja mõtlemist“.

Lisainfot Humboldti stipendiumi kohta leiad fondi kodulehelt !

Teksti pani kokku: Tiina Tamkivi

Fotod: erakogu